Naine saabub komandeeringust koju, astub korterisse – ees on tühjus. Pole mööblit, telerit, raadiot, pesumasinat, tolmuimejat. Köögipõrandal lamab tema mees.
Padari kotid
31. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kus on mööbel?»
«Müüsin maha.»
«Kus raha on?»
«Kottides.»
«Kus kotid on?»
Mees näitab käega silmaaluseid: «Siin.»
See vana anekdoot meenus eilse Postimehe esikülge vaadates.
Rahandusminister Ivari Padar, juuksed peas püsti turritamas ja tugevad varjud silme all, nägi pildil välja, nagu oleks just tõusnud pärast pikemat pummelungi ja unetut ööd juhuslikult diivanilt, kloppinud püksid sirgeks, keeranud lipsu otseks, võtnud portfelli ja hakanud automaatselt kusagile minema, silmis haiglane helk.
Tegelikult läks täiesti kaine ja töine Padar neljapäeval taas kord rahandusministeeriumist Toompeale, et osaleda valitsuse kabinetiistungil, kus tuli jätkata viimastel aastatel kõval nuumal olnud riigikassa julma köndistamist.
Aga kus on siis ikkagi mööbel? Ja mis on siis neis Padari silmaalustes kottides?
Eks ole seal kottides koos kogu see pohmell meie kõigi pikast tarbimispeost ja üle mõistuse küündivaist plaanidest.
Aastatest, mil kogu riik elas Hummereid, hiidtelereid ja Hiina motorollereid ostes piimajõe kaldal ning püstitas pudrumägedele aina uusi kullatud lainepapist külasid.
Ajast, mil isegi kuritegevus jäi suuresti soiku, sest head-paremat jagus kõigile. Ajast, mil ühe tavalise magalarajooni paneelmaja väärtus ületas kõigi korterite hindade kokkuliitmisel linnahalli müügihinna.
Pankade, pappmajamüüjate ja kogu rahva ühise eduloo hullus nakatas ka poliitikuid. Lubadused jõuda viie rikkama riigi hulka, hoida lisaks pensionäridele ja ametnike armeele riigi leival ka kõiki lapsevanemaid seitse põlve ühtejärge ning kaotada maksud peaaegu üldse tundusid piisavalt ogarad juba enne valimisi.
Ometigi asuti neid ellu viima nagu nõukogudeaegset viisaastakuplaani, hoolimata igasugustest ohumärkidest.
Valitsejad olid unustanud aja, mil vabariigi valitsus veel kasinalt elas ja raskel ajal ühtsustunde kasvatamiseks metsas telkimas käis. Pärast suusamatka külitati metsa all, kükitati kännul ja mekiti tollase põllumajandusministri Padari lapikpudelist ehtsat Võrumaa samakat.
Üks kolleeg vaatas eile kaastundlikult Padari pilti ja ohkas: «Võib-olla peaks Padar jälle jooma hakkama, viina visates olid tal põsed rõõsad nagu ladvaõunal ja mingeid kotte polnud kusagil. Ja hirmus naljakaid lugusid rääkis.»
Mis me siis teeme oma (raha)kottidega, mille me Padari silmade alla hoiule oleme andnud? Eile õhtuks olid krokodillide ninaesise eest hoolitsevad ministeeriumikratid valitsuse nõupidamislauale kokku kandnud kümme miljardit krooni.
Ons see seal mööbli kujul, teleritena, raadiote või pesumasinatena? Mis vahet seal on. Selge on see, et kõik valimislubadused, olgu kui tahes reaalsed, tuleb unustada.
Meelde tuleb aga tuletada, et need kotid seal Padari silme all pole mitte tema isiklikud, vaid meie kõigi omad ja nendega peaks õrnalt ringi käima. Kuidagi võõraks on meile jäänud arusaamine, et meie riigi vara on tegelikult meie kõigi ühine vara ja et üks ei saa teiste arvelt kolmandatele midagi lubada.
Mis on Padari kottides järgmisel nädalal? Ilmselt on seal endiselt väsimust ja tüdimust, aga loodetavasti ka trots ja tahe oma töö lõpuni teha. Ja pole need kotid tegelikult nii hullud ühti. Ega asjata fotograafiat üheks kunstiliigiks peeta.