Liha tuleb lõigata väikesteks tükkideks või viilutada, selle peale raputada mürri ja tibake aaloed, mõned päevad veinis leotada ning lõpuks riputada kuiva ja varjulisse kohta, soovitas 17. sajandi farmakoloog Johann Schröder oma ravimiretseptis. Ja ei sobi mitte igasugune liha, vaid see peaks olema lõigatud umbes 24-aastase punapäise mehe laiba küljest.
Schröderi retsepti kirjeldab detailselt Briti meditsiiniajaloolane Richard Sugg oma valmivas raamatus, mis tõestab, et eurooplased tugevdasid tervist inimliha süües veel paar sajandit tagasi. 16.–17. sajandi Euroopas oli inimliha ravimina peaaegu sama tavaline kui taimed, kirjutab Sugg. Laibatükke võis osta igast apteegist. Kuigi kannibalistlikuks võib pidada juba roomlaste kommet juua langetõve ennetamiseks gladiaatorite verd, muutus inimkeha tarbimine tervise parandamise eesmärgil eriti populaarseks renessansiajal.
Alguses rüübati Egiptuse muumiate leotisi. 17. sajandiks oli «ravimitööstus» aga pilgud pööranud juba värskemate säilmete poole – kaubaks läksid hukatute, kerjuste ja pidalitõbiste laibad. Inglise kuningas Charles II maksis 6000 naela inimaju vedeldamise retsepti eest.
Üks Taani allikas kirjeldab, kuidas langetõbised seisid tapalava kõrval, kruus peos, valmis jooma veel surmakrampides värisevast kehast voolavat verd. Inimrasvast usuti, et see leevendab reumat ja artriiti, laibast tehtud pastat peeti aga heaks põrutuste puhul.
Suggi väitel ei põlanud inimliha usuteenistustes ära ka kristlased. Tema andmeil manustasid protestandid inimliha ja -verd armulaual Kristuse ihu ja vere sümbolina.
Katoliku kirikust toob ta näite paavst Innocentius VIII surivoodilt aastast 1492. Surmahaige kirikupea maise teekonna pikendamiseks veristasid tohtrid kolm poissi. Paavst rüüpas nende verd. Meditsiinilist kasu sellest õõvastavast praktikast ei sündinud – surid nii kirikupea kui ka kolm last.
Kannibalistlikud kombed hakkasid Suggi andmeil kaduma alles 18. sajandi lõpul valgustuse mõjul. Näiteks aastal 1782 avaldas William Blacki nimeline arst heameelt, et ometi on loobutud sellistest jälkidest ja kasututest medikamentidest nagu inimese kolbast tehtud pulber.