Teeme raskel ajal ühe naljaloo!

 Millest unistavad «tavalised» eestlased «tavaliselt»? Žanriliselt on lavastus soe absurdihuumor, mille naljad esialgu liiga imelikud, et naerda, kuid ajapikku üha rohkem inimesi üles kütvad.

Lavastuse keskmeks olevat kaht koomilist vanameest, keda kehastavad Arvo Raimo ja Peeter Jürgens, on tutvustatud pea iseennast mängivatena – üks on kirglik kalamees ja teine veretu jahi austaja. Südamliku sõpruse ning teineteise vajamise ja teineteisest sõltumise varjamiseks on vastandlikke kirgi hea kasutada solvangute loopimiseks. Seda Kivirähki mahlakas-humoorika kõnepruugi täies hiilguses.

Nalja puhul on suur oht, et see võib muutuda labaseks, eriti tähelepanelik tuleks olla kordustega. Ettevaatlik tuleks olla ka peerunalja või teatud žestide rõhutamisega (näiteks ärimehe raharohkuse puhul).

Lavastus väärinuks ehk kärpimist, vaheaeg oli liiast. Olulist muutust lavapildis teises vaatuses ei toimunud, pikk dialoog jäi venima, korrates juba esimese vaatuse nalju. Lüürilis-südamliku lõpupuändi saanuks sobitada ka ühevaatuselise näidendi otsa. Täpsemalt oleks esile tulnud rõhutused erinevate tegelaste hoiakute muutumises ja arenemises unistuste/reaalsuse telje kallutamisel.

Kriipima jäi lavakujundus. Kunstnikutöö eesmärk oligi ehk tekitada rõhutatud võõritust või nihestust, kuid kohati muutus päratu söögilaud näitlejate mängu ahistavaks ja nägemist takistavaks. Purpurriie laual ja akna ees oli ka lihtsalt kole.

Samas oli viimases stseenis Hawaii poole õõtsunud laevukese meeskond nii ultrakummaline, et tundus olevat Liisi Eesmaa moeröögatuste uusversioon sõimerühmas käijate vahendusel. See kandis endas lavastuse kandvat ideed – unistada võib absoluutselt kõigest ja inimese kõige jäigemaks piiriks õnne ees on ikka tema ise.

Kokkuvõttes kisub lavastus sinnapoole, et teeme raskel ajal ühe naljaloo, aidates siiski meeles pidada, et unistused pole tänini seotud Euribori, arvutisüsteemide düsfunktsionaalsuse ega tasulise kojukandega.

Uuslavastus
Andrus Kivirähk
«Vanamehed seitsmendalt»
Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Esietendus Ugala teatris
31. jaanuaril