Mart Laisk: kriisimaks – päästerõngas uppuvale riigile?

, psühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laisk
Mart Laisk Foto: Repro

Noh, nüüd on see siis täiega käes. Meedia kihab «ekspertide» arvamustest, kui hulluks elu võib veel minna. Nendesamade ekspertide, kes veel pool aastat tagasi eitasid igasuguse probleemi olemasolu ja kes praegu kohati juba apokalüptilisi ennustusi teevad.



Tegelikult ei pidanud ju olema ekspert, et aimata – suurele pillerkaarile järgneb suur pohmell. Ja pohmell tuligi. Oi, kui valusasti. Nagu vana Maurus oleks joonlauaga vastu näppe laksanud. Rahalugemisest hellad sõrmed pilluvad tuld välja ja näpuomaniku silmist voolavad pisarad.

On valus ja häbi. Häbi, et meie talupojamõistus ei küündinud maailmalt vastu võtma muud kui sätendavaid, kuid väärtusetuid vidinaid, ja neidki võlgu. Tulemuseks oli pilkupüüdev pettepilt, mis ka euro-onud ära lollitas, tagades meile uinutava kiidulaulukoori. Glamuurse miraaži kadumine jättis meid abituna porri. Õnneks on meil Pärt ja Tüür ja veel mõni kultuurigigant. Nende sabakuue slepis lohisedes suudame ehk rahvusena ületada õõvastava tühjuse. Näis, kas kannab välja.

Lätlastel olevat hullem. Vist tsipake ongi, ja meil jälle tiba kergem neid parastades. Me unustame ära, et nende suuremad hädad on paljuski tingitud sellest, et nad võtsid suurema vastutuse, säilitades näiteks rahvusliku panganduse. Kauaks meile seda päästeventiili jagub, on iseasi.

Kostab ju mitmelt poolt hääli, et sügiseks oleme IMFi ukse taga samuti nagu praegu lätlased, ungarlased ja teised varavalminud ladvaõunad. Potsatame samasse ritta, ainult et saba lõppu. Aga saba lõpuga on see jama, et IMFi jagatava kauba kogus on piiratud ja hiljem tulijatele ei pruugi seda jätkudagi. Või jätkub kehvemat ja kallimat.

Rahvusvahelise rahalehma nisa otsas rippumisest tekkiv õpitud abitus ehk hilisem oskamatus ise olla on sellise kriisiravi hävitav kõrvalmõju. Kas tõesti on 20 iseseisvusaastat Eesti maksimum? Moodsas maailmas ei kaotata iseseisvust enam sõjas. Meid ootab suure tõenäosusega ees võimalus oma iseseisvus lihtsalt laenu katteks ära anda. Muidugi kui keegi seda ikka tahab. Ja siis võib ka teise katse iseseisvaks riigiks/rahvaks saada lugeda ebaõnnestunuks. Ei tea, kas kolmas katse tuleb?

Mida siis teha? Kas tunneme ära olukorra tõelise olemuse? Äkki on käes teine vabadussõda? Äkki on veel vara meie rahvusliku võitlusvaimu hauale klaasristi püstitada?

Kuulutame välja üldrahvaliku mobilisatsiooni. Mobilisatsiooni alla kuuluksid kõik, kellel rahaga midagigi tegemist on. Iga pensionär, selle asemel et hingevaakuva riigieelarve juures raisakotkana saaki oodata, saab anda oma panuse sellega, et ei lähe tänavale märatsema, kui selgub, et tema pension, solidaarselt kõigi teiste ühiskonnaliikmete sissetulekutega, enam niipea ei tõusegi. Töötav inimene saaks loovutada protsendi oma palgast.

Valitsus peaks kehtestama kõikidele kontrollitava sissetulekuga inimestele «kriisimaksu». Kõik maksavad eelarveaugu katteks näiteks kaks protsenti oma sissetulekutest lisamaksu ja ongi kaks miljardit lisaks. Ei mingit koalitsioonilepete rikkumist ja – mis peamine – asju nimetatakse õigete nimedega. Kui kriis möödas, kaob ka maks.

Mille poolest see siis erineks lihtsalt maksude tõstmisest, mis ju teadupärast majandusarengut pidurdab? Oluline on siin see, et iga inimene tunnetaks selgelt, mille jaoks ta raha annab. Kuidas tema Eestit jalule aitab. Et inimene tunneks, et ta on Eestit aidanud vabast tahtest, peaks olema andami maksmisest võimalik loobuda, aga see peaks eeldama inimese aktiivsust. Vaikimisi maksad, aga kui ikka väga ei taha, siis lähed maksuametisse ja teed avalduse.

Andke inimestele võimalus tunda, et meie riik vajab meid. Ma ei usu, et meil oleks kahju panustada mõni tuhat krooni, et säiliks meie iseolemine. Aga laske mul tunda, et ma olen oma riiki aidanud vabast tahtest, mitte riik pole minult seda jõuga võtnud. Siis ei tee sellest rahast loobumine mind vaesemaks, vaid vastupidi.

Armas valitsus! Raske aeg nõuab suuri juhte. Sütitage kirgi! Ärge kartke oma rahva jõudu. Las me tuleme tänavatele ja tunnetame kaaskodaniku küünarnukki. Ja tunneme, et oleme võimelised oma isamaa päästma!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles