Maaja Vadi: mammi, võta jalad alla!
5. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauset «Mammi, võta jalad alla!» kuulsin öeldavat ligi neli aastat tagasi ning sellele vastamata jätmine tekitab senini ebamugavustunnet. Nimelt viisime ühel veebruari talveõhtul kukkumise tagajärgede hindamiseks meile lähedase 84-aastase inimese traumapunkti.
Liikumine oli tema jaoks raske mitmel põhjusel ning haigla töötaja (ilmselt hooldaja, sanitar) nii patsienti siis motiveeriski. Sel hetkel tahtnuks öelda: «Ta pole mingi mammi.»
Nüüd tean lisada, et oma viimse elupäevani ei muutunud patsient mammiks, vähemalt ei vastanud ta kujutlusele, mida ma selle sõna juures tajun. Ta oli ja jäi sirgeseljaliseks doktoriks.
Ma ei süüdista konkreetset haigla töötajat milleski, sest ilmselt valis ta enda arvates soojad sõnad kontakti loomiseks. Kuid need ei sobinud selle inimese poole pöördumiseks üldse.
Eespool kirjeldatu tuli jälle tagasi pisut teises kohas ja teistel asjaoludel, kui kogesin uuesti, kui olulised on sõnad, millega patsiendi olemust piiritletakse. Jällegi, haiglasse läinud inimese põhihädaga saadi hästi hakkama ning selle eest suur tänu! Arusaamatutel asjaoludel tekkis aga patsiendil pärast operatsiooni haiglas puusaluumurd ja seepärast oli tema tegevusvõime märkimisväärselt piiratud. Haiget külastama tulnud lähedasele rääkis arst, et tegu on seniilse vanainimesega.
Lähedased kirjeldasid pärast, kuidas niigi kõhetu haige seda kuuldes silmanähtavalt veelgi väiksemaks muutus. Hilisem kogemus tõestab, et seniilsusele omaseid tunnuseid pole.
Mis on mõlemas juhtumis ühist? Ametirollide täitjad omistasid vastandrollis olijale teatavaid omadusi, peegeldades ja abiks võttes stereotüüpe. Teatavasti on stereotüüp üldistus, mis jätab midagi olulist tagaplaanile, ning see võib omakorda olla haavav. Samas, palju räägitakse sõna jõust ning meditsiini valdkonnas on sel kindlasti eriline tähendus.
Teisteski ameti- ja argisuhtlemise rollides võib vastandrolli määratlemine kimbatust tekitada. Näiteks, kui üks müüja ütleb teisele: «Lase tädi läbi!», kuid fookuses olev kaupluse külastaja peab seda mingil põhjusel solvavaks.
Näited toovad välja, et võiksime muude vajalike teemade kõrval arutada, milline pöördumisviis oleks eestikeelses ameti- ja argisuhtlemises üheaegselt nii väärikas kui ka otstarbekas. See on vajalik, sest paljudes olukordades on teave inimesest vähene ning personaalne pöördumine seetõttu raskendatud.
Küsimus on, milline on roll ning kuidas alustada ja edendada kontakti? Nõukogudeaegsed ametlikud pöördumised (kodanik ja seltsimees) on läinud, asemele tulnud väljendite osas (härra, proua, preili) pole argisuhtlemises ühtset arusaama. Lisaks veel teietamine ja sinatamine, millesse inimesed kaunis erinevalt suhtuvad. Eesti keeles (ilmselt ka meeles) on ametisuhtlemise pöördumised suhteliselt vähe määratletud. See jätab omakorda igale rollitäitjale palju tõlgendamisruumi. Eespool toodud näidetest selgub, et see mitmekesisus paneb ametirollides ka mõnikord küsitavaid/solvavaid stereotüüpe kasutama.
Probleemi välja toomine on lihtsam kui lahenduste pakkumine, sest ameti- ja argisuhtlemise rollides põimuvad keel, kultuur, traditsioonid ja tegevuspraktika. Seetõttu on vaja ühendada teadmised keelest, rollide eripärast, käitumispraktikast, väärtustest ja kultuurist, et kujundada soovitused ning sotsiaalne kampaania, teavitamaks ameti- ja argisuhtlemise rollide sisust ja suhtlemisest.
Sobivalt valitud ja ennustatavad sõnad kujundavad kindlustunnet ja heaolu ning meditsiini valdkond on siin üks tundlikumaid. Võib-olla saame rasketel aegadel väheste materiaalsete vahenditega olulise muutuse kvaliteedis.
Püüdsin mõelda, millise ministeeriumi või asutuse haldusalas saaks seda mõtet teostada, kuid ei osanud täpset kohta välja nuputada. Seega, kes algataks ja juhiks seda protsessi, kus saaks selgemaks, milliseid rolle ameti- ja argisuhtlemises me järgime ning kuidas nendes rollides suhtleme?
See pole ainult meditsiini-, kaubandus- ja teenindustöötajate mure, vaid vajaks erinevate võimaluste võrdlevat analüüsi, et valida suhtlemisviis, mis ennetaks piinlikkust ja ebamugavust. Sõna on ju nagu lind – lased lendu, kinni ei püüa.