In Graafika eesmärgiks on raputada seda traditsioonilist kunstivaldkonda eksperimentidega, mis inspireeriksid kunstnikke uutele avastustele. Samas esitatakse ka sissevaateid ortodokssesse graafikamaastikku.
Viimast võib leida eelkõige Vabagraafikute Ühenduse näitusel ning Vive Tolli juubeliekspositsioonil Endla teatrigaleriis (kuhu pääseb sisse vaid tund enne etenduse algust). Tekib tunne, et aeg pole liikunud alates aastast 1975. See pole mõeldud etteheitena – ega see ajakulg meid ju õnnele ega heale kunstile lähemale ole viinud.
Enamjagu tunnustatud graafikuid sätib oma väljatöötatud kujundeid ning tehnilisi nippe erinevatesse asenditesse, ja on näha, et nad teevad seda mõnuga. Näitusena on seda kõike igav vaadata, aga kodus seina peal töötaks enamik neist piltidest ilmselt hästi. Oleks aega joone liikumisele kaasa elada.
Kõige pilkupüüdvam on Leonhard Lapini «vakstu» – see pole siinkirjutaja määratlus, vaid kuuldud suvalise näitusekülastaja suust. Ilmselt kaunistaks PVC-le trükitud triipkoodide ja Buddha figuuride muster iga vaimsete huvidega isiku köögilauda.
Samuti silitasid silma Ülle Marksi ja Jüri Kassi fotokompositsioonid, kus kehafragmendid moodustavad müstilisi maastikke.
In Graafika peaesinejad on USAst ning nende töid eksponeeritakse Pärnu kunstihallis. Kriitikas tuleb ühtelugu esile teema, et kas tegu on professionaalse kunstnikuga. Kui johtuda näituse tutvustusest, siis kõnealused tegelaskujud on muidu ameti poolest DJd, kokad, kanepikasvatajad, autotuunijad, ja keegi neist ei tea midagi triennaalidest, galeriidest ega CVdest.
Kas nende looming on sellevõrra vähem professionaalne? Eks igaüks ise otsustab, kuid igal juhul on see efektne ning ka mõtestatud. Kõige rohkem töid on Sean Starwarsilt, kes trükib kasutatud reklaamplakatitele ja riideesemetele. Jõulise ja kergelt naivismimaigulise käekirjaga kujutab ta tegelasi kultusfilmist «Tähesõjad», sigu, tissidega jäneseid, kloune jne. Lugusid neil piltidel pole, on aga värvikad ja tähenduslikud tegelaskujud.
Viimased pärinevad massikultuurist, mis ameeriklaste jaoks ilmselt ongi loomulikuks elukeskkonnaks ning ka intellektuaalseks kontekstiks. Väljendusviis on plakatlik, seda võib öelda ka teiste osalejate kohta, nagu näiteks Mike Rodriques, kes näitab puuga-pähe-stiilis poliitposterit, või Bruce Gosset, kes on spetsialiseerunud ürituste kuulutustele.
Samas eksponeeritud Eesti Litokeskuse kureeritud USA kunstiprofessorite näituse «Ajamasin» kohta võib sama öelda – ka siin näeme loosungeid, poliitilis-lihtsameelseid seisukohavõtte ning argielumotiive; vaid formaadid on väiksemad ja tehniline teostus hillitsetum.
«Lääne-Eesti müstiline kontseptualism» Kunstnike Majas sisaldab erinevad näitusi. Raul Meel esitab graafilist luulet või märgilist graafikat, osalt piltide, osalt kunstnikuraamatute vormis. Numbri- ja märgijadad lähtuvad matemaatilistest valemitest, kuid väljendavad elamise subjektiivseid protsesse, ühendades nii ratsionaalse ja intuitiivse maailmanägemise.
Andrus Joonas näitab dokumentatsiooni seitsmeaastasest ilma CVta elamise protsessist.
Teatavasti küsitakse kunstnikult ühtelugu elulookirjeldust, olgu siis raha või näituseaja saamiseks. Sellest loobumine on paras julgustükk, mis mõistagi tekitas Joonases vastakaid mõtteid ning tundeid. Elust ilma eluloota sai lõik tegelikust elust. Praeguseks on ta tulnud järeldusele, et elamine nii CVga kui ilma on mõlemad illusioonid.
Agape keskuses on välja pandud soome graafikute komplekt. Kuna tegu on kristliku asutusega, tekitasid mõned tööd majapererahvas esialgu pahameelt. Pildid on aga endiselt üleval. Ehk sündisid kahtlused Juho Karjalaise töödest, kus alasti mees seisab risti all. Kui mõtlema hakata, siis ehk olekski õige kõrgemate jõudude poole pöördudes teha seda paljalt, eelkõige sisemiselt, loobudes eelarvamustest ja kinnis-ideedest.
Muidu üsna traditsioonilisel näitusel hakkas silma veel Reijo Mörtö digiprint, eht-soomelik inimese ja võimsa looduse dialoog paaritatuna CMYK skeemiga, mida kasutatakse neljavärvitrüki värvilahutuses. Nagu ütles «Mälutaguste» (vt allpool) osaleja Villem Jahu: «Me oleksime pidanud jääma piksliteks, kui veel võimalus oli.»
Noori kunstnikke saab näha kahes kohas. TÜ Pärnu Kolledžis esineb Riho Kall oma veidi graafiliseks kujundatud tekstidega. Noormehel on ilmselge kirjanduslik anne ja tema jutud on nauditavad, aga ma ei lugenud põhimõtteliselt üle viie lehe, kuna seesuguse loomingu koht on raamatus, mitte näitusel.
Kontserdimaja näitustest on huvitavaim Kaarel Kütase sotsiaalkriitiline kuraatoriprojekt «Viie aastaga viie rikkama riigi sekka» Linnagaleriis. Rahulolematuses kapitalismi, populismi ja konsumerismiga ei ole iseenesest midagi originaalset, asja teeb nauditavaks nii kuraatori kui kunstnike siirus.
Kontserdimaja III korrusel näeme kunstiakadeemia magistrantide fotoväljapanekut «Mälutagused» Liina Siibi juhendamisel. Teemaks on maailma tajumine mälutaguste struktuuride ning unenäolisuse kaudu. Mitmegi tudengi nägemuses kajastub see nii sisult kui teostuselt häguste kaadritega, kuid on ka näiteid tüüpilisest kontseptuaalfotograafiast ja lavastuslikust lähenemisest.
«Fair Trade» II korrusel, Sandra Jõgeva kokkupandud joonistuste valik, on iseenesest hea (kui välja arvata kontseptuaalselt arusaamatud halgudest pildiraamid), jääb aga veidi liiga väiksemahuliseks ja vaiksetooniliseks kogu ülejäänud In Graafika sümfoonia taustal.
In Graafika 2009 näitused Pärnus
12. jaanuarist 28. veebruarini
• Pärnu kunstihallis
• Kunstnike Majas
• Linnagaleriis
• Endla teatrigaleriis
• Agape keskuses