Andekas andja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal said kolm eesti kultuuriinimest miljoni krooni võrra rikkamaks – riik tunnustas elutöö preemiaga kultuuri vallas helilooja Arvo Pärti, kirjanik Ellen Niitu ja näitleja Aarne-Mati Üksküla. Nii Pärt kui Üksküla tegid aga midagi Eesti kultuuriruumis suhteliselt ebatavalist: otsustasid anda preemiaraha neile, kel seda nende arvates rohkem tarvis.
Näiteks eesti teatri grand old man, rahva seas palavalt armastatud näitleja Aarne Üksküla otsustas suurema osa oma kuuekohalisest summast annetada Teatriveteranide Ühingule. Tegu on juba aastaid lavalaudu nühkinud näitlejaid koondava erialaliiduga, mis korraldab muu hulgas iga-aastast teatriveteranide kokkutulekut ja iganädalast teatriveteranide päeva.
Ka ülejäänu Üksküla preemiarahast läheb jagamisele. Kellele ajakirjandusega enamasti väga reserveeritult suhtlev ja oma tagasihoidlikkusega tuntud näitleja seda au osutab, pole teada. Kuid igal juhul keeldub ta miljonit endale jätmast. «Ma ei salli raha. Mul on piisavalt selleks, et need paar aastat, mis mul veel on jäänud, ära elada,» ütles ta sel nädalal Postimehele.
Üksküla kauaaegne sõber, laulja Ivo Linna ütleb viimase mõtte peale muheledes: «Ah, see on niisugune vana mehe vingumine. Ei ta sure veel midagi.»
Aga seda, et Ükskülal rahaga tõepoolest väga soojad suhted ei ole, kinnitab ka Linna, nimetades Üksküla ühtlasi «andjaks tüübiks, kes annaks kas või kõik ära». Linna ja Üksküla said tuttavaks 1983. aastal Olav Neulandi filmi «Reekviem» võtetel, kus tegi kaasa väärikas näitlejate plejaad: Andrus Vaarik, Sulev Luik ja ka Aarne Üksküla. Peamiselt imetles Linna võtete ajal küll seda, kuidas ülimalt professionaalne näitleja Üksküla pakkus välja selliseid rollilahendusi, mille peale legendaarsel filmirežissöörilgi midagi öelda polnud.
Lisaks oli tähelepanuväärne see, et kui võttegrupp otsustas mõne väikese koosolemise korraldada, ei hoidnud Üksküla mitte kunagi kokku, alati oli tal rõõm teistega jagada; isegi siis, kui tal raha õieti polnud.
Ning pole ta tegelikult muudeski valdkondades mammonast suurt pidanud – autot tal pole, maja ehitamist pole ta samuti tarvilikuks pidanud, elades algul Mustamäel, nüüd aga juba pikemat aega Õismäel harilikus paneelmaja korteris. «Eks inimene harjub kõigega ja korterile puhuvad ju hinge sisse ikka inimesed,» leidis Linna. «Ja tal on väga palju raamatuid.»
Publiku armastus on Üksküla saatnud juba lavakunstikooli legendaarse esimese lennu lõpetamisest 1961. aastal. Kui vanameister mullu kevadel, kaks aastat pärast seda, kui ta oli avalikult teatanud lavalaudadelt lahkumisest, VAT Teatris Aare Toikka lavastatud «Nürnbergis» taas publiku ette astus, pasundasid kõik lehed suurest rõõmusõnumist: Üksküla on tagasi! Ka elutööpreemia teade tõi lehtede internetifoorumitesse kümneid siiraid kiiduavaldusi ja õnnesoove.
Kui nüüd taas Ivo Linna sõnu kasutada, on Üksküla ise aga kui «tagasihoidlikkuse aabits». Isegi preemiat saades märkis ta, et tegelikult oleks preemiale olnud mitu paremat kandidaati. Kuid usutavasti sisimas ta siiski rõõmustab – sest milline loomeinimene ei tunnustaks tunnustust. Väärikas ja eeskuju väärt on aga Üksküla käitumine preemiarahaga.
eva kübar