Tõnis Saarts: käitume nagu Putini Venemaa?

Tõnis Saarts
, Tallinna Ülikooli poliitikateaduste õppejõud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Saarts.
Tõnis Saarts. Foto: Peeter Langovits
Enne valimisi reeglite enda kasuks muutmine pole euroopaliku poliitilise kultuuriga Eestis sobiv, kirjutab Tallinna Ülikooli poliitikateaduste õppejõud Tõnis Saarts.

Vaadates mõne pealinna poliitikas prominentse reformierakondlase, keskerakondase või IRLase näkku, ei näe ma küll, et nad oleksid väga sarnased Vladimir Putini või Jaroslaw Kaczynskiga, kuid nende käitumine Tallinna valimisreeglite muutmise saagas vastab küll pigem nende riikide poliitilisele kultuurile.

Eestis on seni kehtinud euroopalik tava, et enne valimisi valimisseadusi ei muudeta, ja veel vähem tehakse seda enda kasuks. Putini Venemaal ning kahjuks ka Poolas on praktika olnud vastupidine ning sealsete võimulolijate püüdlused valimisseadusi muutes valimistulemustega manipuleerida on saanud üle Euroopa kurikuulsaks (Poola on alates 1991. a muutnud valimisseadust juba näiteks kuus korda!). Kas astume meiegi nüüd samasse klubisse?

On üsna selge, et keskerakondliku «haldusreformi» tegelik eesmärk on ikkagi linnaosade kaotamise kaudu luua üks ülelinnaline valimisringkond, kus loomulikult on paremad šansid hääli koguda just neil. Toomas Vitsuti jutt kokkuhoiust ei kõla just eriti veenvalt, kuna eelnõu valmis juba enne Toompea-poolse kärpepaketi väljatulekut ja kui oleks tõesti soovitud kärpekohti leida, siis kindlasti oleks sellele eelnenud pikem arutelu ja idee oleks välja käidud mingi suurema kokkuhoiu-paketi osana. Ettevõtmise sidistamine «haldusreformina» on muidugi lausa muigamapanev (teame väga hästi, kui skeptiliselt on Keskerakond sellesse ideesse varem suhtunud).

Kuigi mõni näeb kogu loos peasüüdlasena vaid Keskerakonda, pole minu meelest vähem laiduväärne olnud ka nn valgete jõudude ülimalt silmakirjalik ja küüniline tegevus.
Kõneks olevat lugu kommenteerides unustavad paljud ära selle, kust see kõik alguse sai. Juba paar aastat tagasi pöördus Keskerakond õiguskantsleri poole palvega vaadata üle Tallinna valimiskord, kuna toonane valimisseadus rikkuvat proportsionaalsuse põhimõtet.

Eelmisel sügisel tulnud õiguskantsleri hinnang viitaski sellele, et see probleem on Tallinnas täiesti olemas: väiksematele linnaosadele eraldatud kohtade arv volikogus, arvestades nende vähest rahvaarvu, on ebaproportsionaalselt suur, mis toob kaasa selle, et näiteks Pirita ja Lasnamäe elanike häälte kaalu vahe on kohalikel valimistel ligi neljakordne, viimaste kahjuks.

Õiguskantsler tegi muu hulgas ettepaneku kaaluda ühe ülelinnalise ringkonna moodustamist või tagada muul moel häälte proportsionaalsem jaotumine. Kusjuures, olgu rõhutatud, et muudatusi soovitati ette võtta kindlasti alles pärast valimisi, mitte aga enne. 

Koalitsioonierakondadele tuli see kõik halva üllatusena, kuna õiguskantsleri väljapakutu õõnestas nende eduväljavaateid valimistel (proportsionaalsem süsteem oleks tõstnud Savisaare-meelse Lasnamäe kaalu volikogus). Esialgu ei osatud kuidagi reageerida, kuid siis asuti tagatubades, avalikku arutelu maksimaalselt vältides, valmistama ette uut eelnõu, mis ka riigikogus kiirkorras vastu võeti.

Uus valimiskord tagas küll häälte mõnevõrra proportsionaalsema jaotuse, kuid paisutas volikogu kohtade arvu kunstlikult 63-lt 79-le. Kusjuures kohti said juurde pigem need linnaosad, kus paremerakondadel oli lootust saada parem häälesaak (Pirita, Nõmme, aga mitte Lasnamäe).

Tegemist oli minu hinnangul viimaste aastate ühe kõige inetuma ja küünilisema poliittrikiga Eestis. Sisuliselt tehti ühele erakonnale (Keskerakonnale) kollektiivne kambakas.

Isamaalised poliitikud, kes nii põlgavad Putini Venemaad ja Kaczynskite Poolat, said ise nende riikide poliitpraktikate maaletoojaks. Meedia vaikis. Muudatused väärisid äramärkimist nupukeste tasemel. Kas tõesti olid need ümberkorraldused siis nii tähtsusetud ja kogu lugu nii läbinähtamatu? Niipalju siis meedia kui demokraatia valvekoera rollist…

Nüüd on siis saabunud loo teine vaatus. Keskerakond vastab samaga. Sama küüniliselt ja sama võimuahnetest eesmärkidest juhindudes nagu nende vastased sügisel. 

Koalitsioonipoliitikud on oma avaldustes kohati ka selgelt üle reageerinud. Jutud sellest, et linnaosade kaotamisega kaovad ära kõik avalikud teenused linnaosade tasandil, on muidugi ilmselge liialdus. Keskerakond ei riskiks iial linnaelanike pahameelega, teatades, et edaspidi käib kogu asjaajamine ainult Vabaduse väljakul.

Linnaosade kaotamine muudaks tavatallinlase elus tegelikult võrdlemisi vähe. Põhiline on lihtsalt identiteeditunde kaotus, et ma olen nõmmekas, mustamäelane… et mul on siin oma linnaosavanem, omad inimesed halduskogus, keda ma tean ja tunnen, jne. Linnaosade halduskogude roll sisulises otsustamises on praegugi marginaalne – pigem on neil nõuandev funktsioon –, mistõttu jutud halduskogude kadumisest kui korvamatust hoobist kohalikule demokraatiale on liialdus. Kuid selge on ka see, et linnakodanike võimalused oma spetsiifilisematest probleemidest otsustajatele teada anda võivad jääda mõneti kehvemaks, kui linnaosa ühe vahelülina lihtsalt ära kaob. Ei tasu hakata kiiruga lammutama süsteemi, mis on end aastatega juba sisse töötanud.

Paistab, et Keskerakonnal puudub endalgi veel selge visioon, mis linnaosaorganite asemele tuleb ja kuidas tagada see, et linnakodaniku jaoks asjad sama sujuvalt edasi laabuksid.

Küsimus «Linnaosad: jah või ei?» oleks siiski täiesti eraldi artikli teema. Praegu on põhiprobleemiks ikkagi see, MILLE nimel seda kõike tehakse. Keskerakond poeb selle taha, et nad järgivad õiguskantsleri soovitusi ja nende pakutud ühe ringkonna plaan tagab suurema proportsionaalsuse ning on iseenesest demokraatlikum. See võib küll nii olla, kuid nad võiksid järgida ka teist õiguskantsleri soovitust: ärge hakake reegleid muutma enne valimisi! Kogu praegune jama oleks olnud ju olemata, kui ka koalitsioonierakonnad oleks sügisel samamoodi antud soovitust järginud.

Selles loos ei tohiks valida pooli. Nii ajakirjandus kui ärksamad linnakodanikud peaksid selgelt välja ütlema, et sellised mahhinatsioonid, kus enne valimisi püütakse valimisreegleid enda kasuks muuta, on pigem euroopaliku poliitilise kultuuriga Eestis vastuvõetamatud. Seda nii siis, kui seda teevad koalitsioonierakonnad, kui ka siis, kui seda teeb Keskerakond. Me lihtsalt ei taha muutuda Putini Venemaa või Kaczynskite Poola sarnaseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles