Neli meest: kuidas Eesti majandus kriisist välja tuua

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külmunud raha
Külmunud raha Foto: ImagesSource/Scanpix
Neli majanduseksperti, kes nõustasid valitsust ka esialgsete eelarvekärbete tegemise ajal, kirjutavad, kuidas juhtida Eesti majandus välja kriisist, mis kujuneb palju suuremaks, kui varem kardeti.



Aastatel 2003–2007 kaotas Eesti majandus tasakaalustatud arengutee ja kasvas kaugelt ülevalpool oma püsivast suutlikkuse tasemest. See oli periood, kus tööturu ja finantsturu kiire lõimumise tingimustes kujunesid ülioptimistlikud ootused edasise arengu suhtes. Tekkis illusioon, et majandus võibki pikaajaliselt kasvada väga hoogsas tempos. Kõik see tõi kaasa laenukoormuse ülikiire kasvu, mis tekitas ebanormaalselt suure kodumaise nõudluse ja viis üles palga- ja hinnataseme. Ka Eesti eelarvepoliitika on paljuski olnud üles ehitatud pideva majanduskasvu eeldusele.



Mis juhtus?


Kiire areng tõi kaasa lõhe tootlikkuse kasvu ja palgakasvu vahel. See aga ei ole majanduslikus mõttes jätkusuutlik ning toob varem või hiljem kaasa inimeste koondamise ja tööpuuduse suurenemise. Majanduse ülekuumenemine andis ettevõtjatele signaali, et siseturule orienteeritus on edukuse alus. Ekspordile suunatus vähenes ja ekspordikasv aeglustus. Import oli ekspordist palju suurem, mistõttu jooksevkonto puudujääk kasvas. Teisisõnu kulutasime märksa enam kui teenisime ning elasime üle oma võimete.



Kasvanud tööjõukulude valguses sai järjest selgemaks struktuurimuutuste vajadus. Lihttöömahukate ja madala lisandväärtusega sektorite kõrvale ja lõppkokkuvõttes nende asemele peavad tulema suurema tootlikkusega eksportivad tööstusharud ja teenusevaldkonnad. Edasise majandusarengu märksõnadeks said ettevõtete edasine rahvusvahelistumine ning toodete-teenuste ja protsesside innovatsioon.



Struktuurimuutuste vajaduse võimendumise ajal aga tabas maailmamajandust finantskriis, mis kasvas järk-järgult üle suurimaks majanduskriisiks pärast Suurt Depressiooni 1930ndatel. See muudab Eesti ettevõtete struktuurimuutuste tegemise hoopis raskemaks.



Ühelt poolt seetõttu, et meie peamiste kaubanduspartnerite nõudlus väheneb. Teiselt poolt on meie ettevõtetel praegu raskem saada finantsvõimendust oma ümberstruktureerimiskavade teostamiseks. Teadmatus tuleviku suhtes on suur ja alles otsitakse lahendusi, mis võiksid seniseid investeerimispankade kaudu loodud rahastamisskeeme asendada. Arvamusi on seinast seina: küll öeldakse, et päästjaks on turg, teisalt kogub jõudu keinsistlik lähenemine, et riik peaks palju enam sekkuma.



Praegu sõltub Eesti majanduse käekäik otseselt sellest, kuidas lahenevad maailmamajanduse probleemid. Meie siseturg ei taastu niipea, sest laenuraha ärakukkumine oli väga järsk ja tõenäoliselt ei suuda ega soovi Eestis tegutsevad välismaised pangad endist olukorda taastada. Pealegi ei ole meie majapidamiste ja ettevõtete laenuvõtmise võime lõputu.



Selles olukorras oleks loomulik lahendus orienteeruda kaupade ja teenuste ekspordile ja püüda sellega kompenseerida koduturu nõrkust. Suure tõenäosusega ei suuda arenenud tööstusriikide massiivsed toetusmeetmed siiski 2009. aasta jooksul oma majandust uuesti kasvama panna ning see muudab Eesti eksportööride elu veel keerukamaks. Praegu on kergem neil ettevõtetel, kes kiire majandusarengu järgus olid konservatiivsed ega paigutanud kogu kasvuetapis teenitud kasumit kinnisvarasse kiiret tulu teenima. Mitmed raskustes olevad ettevõtted viisid eelmise aasta lõpus sisse osalise tööajaga töötamise.



Selle lõppemine sõltub nõudlusest, aga ka sellest, kui paindlikud on meie palgad. Kui palgad alanevad, võib hõive vähenemine olla väiksem võrreldes sellega, mida meile dikteerib eksportturgude langus. Suure tõenäosusega tuleb meil kõigil «kohanduda allapoole», näiteks vaadata üle oma igapäevased kulutused.



Praegu on oluline, et valitsus ja riigikogu võtaksid olukorda väga tõsiselt. Tegutseda tuleb korraga kahes suunas. Ühelt poolt peab riigi kulutused viima kooskõlla majanduse tegeliku suutlikkusega tulusid luua. Teiselt poolt tuleb nii palju kui võimalik säilitada riigi investeeringud. Lisaks on vaja kiiresti käivitada tegevused, mis aitaksid majandusel kriisist üle saada ja toetaksid Eesti ettevõtlust ümberstruktureerimisel.



Eelarve tuleb tasakaalu saada


Eelarve tuleks ruttu tasakaalu saada, sest praegune eelarve ei võta mingilgi moel arvesse Eesti majanduslanguse kogu võimalikku ulatust. Meie käsutuses olnud viimased prognoosid (Euroopa Komisjon, IMF) näitavad, et 2009. aastal püsib meie kaubanduspartnerite majanduskasv selgelt negatiivne ning taastub 2010. aastal tagasihoidlikult. Hindade langedes võib ka nominaalne majanduskasv püsida lähiajal negatiivne ning maailmakaubanduse maht jooksvates hindades võib alaneda.



Eesti majanduse väljavaade 2009. aastaks on seega paratamatult tublisti halvenenud ning edasine areng sama ebamäärane nagu mujal maailmaski. Kuivõrd maailmamajanduse olukord on viimase kuue kuu jooksul selgelt halvenenud, kujunevad majanduskasv ja inflatsioon väiksemaks kui 2008. aastal rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosides arvatu. Prognooside ülevaatamise ulatus sõltub suuresti väliskeskkonnast. Euroopa Komisjoni viimane prognoos eeldab Eesti jaoks 2009. aastal 4,7-protsendist langust ja 2010. aastal väikest tõusu. Lähtudes eeldusest, et maailmamajanduse maht püsib 2008. aasta viimase kvartali tasemel ega alane edasi, võib Eesti majanduse langus sel aastal olla isegi üle kaheksa protsendi ning negatiivne kasv jätkuda ka 2010. aastal. Eesti majanduse nominaalmaht võib järgmisel aastal olla nendel eeldustel 10–15 protsenti väiksem kui 2008. aastal ehk jõuda tagasi 2006. aasta tasemele.



Teadvustada tuleb vajadust kohanduda allapoole ja koostada järgmiseks aastaks eelarve, mis oleks väiksem kui selle aasta kärbitud variant. Tähtis on kokku panna tasakaalustatud pakett kärpeid. Kõigil tuleb millestki loobuda: vähendada tuleks avaliku sektori jooksvaid kulusid, langetada riigiametnike palku, kärpida või edasi lükata pensionitõusu, piirata kaitsekulusid, karmistada puudetoetuste süsteemi jne. Solidaarsuse aspekt selles kärpekavas on äärmiselt oluline. Lisaks tuleks rahvale edastada ülimalt selge sõnum. Nimelt, kui vähendame pensionitõusu, siis peaks ka selgitama, et pensionäride reaaltulud kasvavad rohkem kui pelgalt nominaalsed numbrid seda näitavad, sest eluasemekulud vähenevad.


Oma rolli mängib ka üldine hinnalangus ning kokkuvõttes reaalne elatustase tõuseb.



Sisuliselt maksavad enamiku kogu kärbetepaketist kinni palgasaajad. Lähtuda tuleks sellest, et tänaseid kulutusi ei veeretataks tulevastele põlvedele. Mitmed kärped on poliitiliselt ebapopulaarsed, kuid teisalt näitab nende elluviimine riigimehelikkust ning parteipoliitilistest huvidest üleolemist.



Samas ei tohi unustada, et eelarves on kulusid, mis majanduse mahu alanemisel (või eelarvestatust väiksemal kasvamisel) muutuvad automaatselt. Need on näiteks riigipoolsed ülekanded teise pensionisambasse, Euroopa Liidu liikmemaks, teedehoidu suunatav raha aktsiisimaksu laekumisest või eluasemelaenu intressi tagasimaksed.



Meie arvates peavad kõik eelarve kärpimise sammud toetama Eesti majanduse konkurentsivõimet. Esiteks peavad need tõstma avaliku sektori efektiivsust ning seeläbi vähendama survet maksutõusudeks tulevikus. Teiseks on soovitatav vältida järske muutusi majapidamiste sissetulekutes, et sisenõudluse langus poleks liiga drastiline ja säiliks laenude teenindamisvõime. Kolmandaks on oluline säilitada hõive tase. Neljandaks peavad sammud toetama eelarve pikaajalist jätkusuutlikkust, mis on eelduseks investeerimisjulguse suurenemiseks ka erasektoris. Viiendaks peaks kulude vähendamisel võimaluse korral vältima ELi raha kasutamiseks mõeldud kaasfinantseerimise summade kärpimist.



Kuidas edasi?


On selge, et mitmed kavandatavad abinõud on paljuski lühiajalise mõjuga ega pruugi tulevikus tagada eelarvetasakaalu põhimõtetest kinnipidamist. Samuti tuleb silmas pidada, et osa meetmeid ei pruugi kohe rakenduda ning võivad mõju avaldada alles 2010. aastal.



Alaneva SKT tingimustes satuvad täiesti uude valgusse piirangud, mis ei luba nominaalseid kulusid vähendada. Kui neid ei kõrvaldata, võib eelarve tasakaalustamisel tekkida pikemaajalisi probleeme. Senine eelarvekulude kinnistamine seaduste abil vähendab oluliselt eelarvepoliitika paindlikkust ega sobi majanduslanguse korral. Seepärast tuleks eelarvetulude ja -kulude arvestamisel vähendada õiguslikku automatismi.



Eelarve kärpimisel on vaja meeles pidada, et meie majandus peab suutma luua maksutulusid ka järgmistel aastatel ning tõstma riigi konkurentsivõimet. Eeskätt tuleb vältida kiusatust tõsta makse, et selle abil eelarvepuudujääki katta. Sügav majanduslangus ei ole õige aeg maksude tõstmiseks; sellega tuleb tegelda siis, kui majandus on kiire kasvu või koguni ülekuumenemise staadiumis. Vaja on säilitada nii suures mahus kui vähegi võimalik riigi investeeringud. Praegused investeeringud näiteks infrastruktuuri (energiasüsteem, teedeehitus) võimaldavad luua uue aluse tulevasele majanduskasvule.



Lisaks on vaja kiiresti käivitada täiendavad tegevused, mis aitaksid majandusel kriisist üle saada ja toetaksid Eesti ettevõtlust ümberstruktureerimisel. Näiteks euroala intressimäärade langetamise kaudu aitab rahapoliitika juba majanduse elavdamisele kaasa.



Ka riik peaks majanduse struktuuri aktiivselt arendama. Näiteks tuleks kiiresti rakendada ettevõtete rahvusvahelistumist toetavaid meetmeid, elavdada välisinvestoritele suunatud tegevusi, suurendada investeeringuid tehnoloogiamahukatesse projektidesse ning teha intensiivsemat koostööd haruliitudega, et toetada välisturgudele minekut. Kärped haridus- ja teadussektoris peaksid olema eriti läbimõeldud, sest sellel sektoril on määrav roll haritud tööjõu loomisel, mis on Eesti-suuruse riigi jaoks peamine rahvusvahelise konkurentsivõime tegur.



Majanduse praeguses arenguetapis on vaja tihedat koostööd valitsuse ja erasektori vahel, et riiklikke meetmeid parimal võimalikul viisil ära kasutada. Peale konkurentsivõimet suurendavate meetmete tuleks tegeleda järsult kasvava tööpuudusega. Suurendada tuleks aktiivseid tööpoliitilisi meetmeid alates täiendus- ja ümberõppe programmidest ning lõpetades pikaajaliselt töötute kaasamisega tööklubide ning hädaabitööde kaudu.



Unustada ei tohiks ka teisi pikaajalisi meetmeid, mis edaspidi mõjutavad eelarvepoliitikat. Näiteks tuleb mõelda haldusreformi läbiviimisele lähitulevikus. Samuti peab tulevikus vältimatult tõstma pensioniiga ning karmistama eelpensionile minemise süsteemi.



Kui ülaltoodud tegevused õnnestub ellu viia ja Eesti peamiste kaubanduspartnerite majanduse elavdamiseks võetud meetmed hakkavad mõju avaldama, võib ka Eesti majandus tuleva aasta lõpu poole uuesti elavneda. Kui suudame eelarvepuudujäägi hoida Maastrichti kriteeriumi piires (alla kolme protsendi SKTst) ja inflatsioon on ülimadal, võib Eesti saavutada ka võimaluse minna üle eurole. See taastaks maailmas usalduse Eesti majanduse vastu. See tooks Eestisse uuesti vajalikke investeeringuid: nii välisinvesteeringuid kui ka paranevate laenutingimuste tõttu odavamat laenuraha ettevõtete jaoks. Niisugused positiivsed muutused looksid jälle pinnase tarbijate kindlustunde kasvuks. Tarbimine tõuseks ja majanduskasv taastuks.



Kokkuvõttes tahame öelda, et praegu võetud eelarve kärpimise meetmed on suuresti ajutise või ühekordse mõjuga. Pikaajaliselt jätkusuutliku eelarvepoliitika seisukohast ei ole oluline mitte lühemas perspektiivis Maastrichti eelarvetasakaalu kriteeriumi täitmine, vaid see eeldab mõnede põhimõtteliste maksupoliitiliste otsuste ülevaatamist ning poliitilise konsensuse saavutamist, et need otsused keskmises perspektiivis ellu viia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles