Arvi Tavast: mis asi see on, mida me keeleks nimetame?

Arvi Tavast
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvi Tavast
Arvi Tavast Foto: Pm

Nii ei ole õige. Nii ei saa öelda. Keegi ei räägi nii. See ei ole grammatiliselt korrektne. Seda sõna ei tohi selles tähenduses kasutada. See ei ole eesti keel.



Ilmselt on pea iga lugeja kunagi saanud umbes sellise pahandamise osaliseks, kusjuures õigus ongi lõpuks enamasti ikka jäänud pahandajale ja frustratsioon algsele kõnelejale. Aga kuidas on defineeritud see eesti keel, millega meie ütlusi nende aktsepteeritavuse tuvastamiseks võrreldakse? Või keel kui selline?



Tüüpilised keelepahandamised põhinevad ettekujutusel – mida toetab kooliharidus, kuid millele on raske teoreetilist põhjendust leida –, et keel on mingi kasutajatest sõltumatu, valmis, lõplik ja muutumatu süsteem. Keel on meile kaasa sündinud, jumala loodud, Eesti Keele Instituudis ja Emakeele Seltsi keeletoimkonnas otsustatud, terministandarditega määratud või muul viisil ülevalt antud, selle reeglid tuleb ära õppida ja neist seejärel kinni pidada. Reeglite rikkumine on viga, millega automaatselt kaasneb negatiivne väärtushinnang.



Aga prooviks korra mõelda väljaspool kasti. Kas keelereeglid eksisteerivad objektiivselt? Või loogikareeglid, nagu on seepeale küsinud Mati Hint? Või jalgpallireeglid? Kui lepime kokku, et nad kõik kuidagi eksisteerivad, siis kas keelereeglid sarnanevad pigem loogikareeglitega, mille praegune versioon on püsinud enam-vähem muutumatuna aastatuhandeid ja näib üsna ainuvõimalik, või pigem jalgpallireeglitega, mida vastav erialaorganisatsioon saab vajaduse korral omatahtsi muuta ja tõepoolest aeg-ajalt muudabki?



Vastuste kaalumiseks tasub täpsustusena vahet teha kaht sorti keelereeglite vahel. Üks on üsna loodusseaduste sarnane, näiteks et hääldatavatel häälikujärjenditel on palju suurem sõnaks saamise tõenäosus kui mittehääldatavatel. Mõni reegel on päris universaalne, kehtides ka täiesti teistsugustel aladel, näiteks et muude tingimuste võrdsuse puhul korreleerub süsteemi lihtsus tema elujõulisusega. Skaala teises servas on palju spetsiifilisemad asjad, näiteks et omastav kääne sõnast «lammas» on väga paljude eesti keele kõnelejate arvates pigem «lamba» kui «lammase». Need on deskriptiivsed ehk kirjeldavad reeglid, mida saab avastada ja kontrollida empiiriliste meetoditega ning mida esseistlikus vormis vaidlustada pole seetõttu ei võimalik ega ka vajalik. Tasub tähele panna, et praegustel täiskasvanutel ei meenu millegi sellise käsitlemist kooli emakeeletunnist ega ka ühestki muust läbitud keelekoolitusest. Koolis oleme õppinud teist sorti, normatiivseid keelereegleid: et «lamba» on õige ja «lammase» on vale. Viimast ei tohi kasutada, see pole grammatiline, tuleb ära parandada, hinnet alandada jne. Kust tulevad sellised reeglid, millega on nad õigustatud ja eriti – millega on õigustatud sanktsioonid nende rikkumise puhul?



Üks allikas võib olla pikemat järelemõtlemist mittevajav veendumus, et keelaja arvates ei ole «lammase» õige ehk see vorm ei kuulu tema isiklikku keelekasutusse ehk talle see vorm ei meeldi. Niimoodi täpsustatuna on see täiesti mõistlik väide. Kõik ei peagi kõigile meeldima, meeldimist on erinevalt näiteks pii väärtusest tõesti võimalik tuvastada sisekaemuse teel ja igaüht võib tõesti pidada lõpliku tõe allikaks iseenda maitse-eelistuste teemal. Teistele saab aga oma maitset peale suruda jõuga, kasutades kas positsiooni (emakeeleõpetaja, riigikirjandi hindaja, ajalehe keeletoimetaja, tõlke kvaliteedikontrollija vms) või lihtsalt hääle kõvadust.



Muidugi on olemas ka läbimõeldum variant, et normatiivsed reeglid põhinevad deskriptiivsetel. Kui on empiiriliselt tuvastatud, et «lamba» on palju levinum kui «lammase», siis võime sellest avastusest ju ka teistele teada anda, ja seda on otstarbekas teha nii ökonoomselt kui võimalik. Lühike ja põhjendusteta ütlus «lamba» õigsuse kohta tundub olevat selleks üks hea meetod. Pealegi põhineb keelelise suhtluse toimimine ju kõnelejate keelekasutuste sarnasusel (kui igaüks räägiks omamoodi, siis ei saadaks üksteisest aru) ja ühtluse kasvule kaasaaitamine tundub seetõttu olevat üldist heaolu suurendav tegevus.



Normatiivsetel keelereeglitel on aga küljes üks põhimõtteline viga – nad ei arvesta võimalusega, et keel muutub. Kui «lammase» levik mingil põhjusel suureneks, siis ühtlasi väheneks samavõrra tema keelamise empiiriline põhjendatus. Seda konkreetset vorminäidet, millega Martin Ehala juba üle kümne aasta tagasi illustreeris eesti keele võõrkeelena õppijate vigade mõju eestlaste endi keelekasutusele, pole autentses keelematerjalis seni eriti näha, rääkimata traditsioonilise vormi kõrvaletõrjumisest. Küll aga tuleb pidevalt ette mitmesuguseid muid vaidlusküsimusi, kus ühe inimese keelekasutus on teise arvates mingi reegliterikkumise tõttu kõlbmatu.



Leidub isegi reegleid, mida rikuvad peaaegu kõik kõnelejad – peale reegli sõnastajate endi ja nende lähemate kolleegide. Näiteks ei ole praeguse grammatika kohaselt eesti keeles olemas nimetavas käändes eestäiendit ehk konstruktsioonid nagu «Elion Ettevõtted Aktsiaselts» peaksid olema võimatud. Aga ei ole. Sellised ettevõttenimed on üldlevinud ja väga vähesed tunnevad end sellest tõsiselt häirituna. Tõlketunni harjutusülesandes kasutavad niisuguses kohas nimetava asemel omastavat ainult need üliõpilased, kes on just äsja kuulanud selleteemalist loengut. Hea küll, venna raamatust rääkides veel ei öelda «vend raamat», aga «Mikk Saar albumi esitluskontsert» ajalehereklaamis või «Mihkel Kask sünnikoht» teeviidal küll enam ei üllata. Omastava käände kasutus väheneb ka sõnade liitmisel. Kuigi klaasriiuli ja klaasiriiuli erinevust paljud veel tajuvad, moodustatakse klaasiriiuli tüüpi asjade kohta spontaanselt termineid ikkagi nimetavalise liitumisega: «kaabelmodem», mitte «kaablimodem». See viga või keelemuutus, kuidas võtta, on tähelepanuväärne veel selle poolest, et lühikeses perspektiivis saab täiesti ratsionaalselt põhjendada selle taunimist: nimetava ja omastava käände tähendusopositsiooni kadumine vähendab eesti keele väljendusvõimet. Küllap tuleb pikemas perspektiivis mingi muu keelevahend selle asemele, kui just vastavate tähenduserinevuste keeleline märkimine tarbetuks ei osutu, aga kuni sinnani kannatab suhtluse ühemõttelisus. Millegipärast kasutavad inimesed sellest hoolimata just neid muutunud, mitmemõttelisemaid vorme.




Et keel muutub, on täiesti möödapääsmatu kas või juba kirjeldatava maailma muutumise tõttu, mis nihutab sõnade tähendusi, muudab nende kasutussagedusi ja tekitab vajadust uute sõnade järele. Ka keeles endas on teada selliseid objektiivseid tendentse nagu peamiselt väljendusökonoomia taotlusest tingitud grammatiseerumine (iseseisvate sõnade muutumine abisõnadeks, abisõnade muutumine sõnaosadeks ja lõpuks kokkusulamine sõnatüvega). Pealegi pole ajaline muutus ainus erimeelsuste allikas, vaid eri keelekujud võivad ka üheaegselt koos eksisteerida. On ju näiteks mingi eriala spetsialisti väljendusvajadused tavalise gümnaasiumilõpetaja omadega võrreldes üsna teistsugused, isegi kui see eriala juhtub gümnaasiumilõpetajat lähedalt puudutama, nagu meditsiin või infotehnoloogia.



Kuna normatiivsed reeglid ühegi mainitud muutlikkusega iseenesest ei kohane, siis tuleb neid kohandada, kui just mitte tahta lasta kasvada lõhel reeglite ja spontaanse keelekasutuse vahel. Keegi lihast ja luust inimene peab istuma maha, panema kirja uue reegli ja korraldama selle levitamist. Siit ka mu pealkirja küsimus. Kuidas on (eesti) keel defineeritud olukorras, kus väga paljud inimesed kasutavad mingit väljendit viisil, mis on vastuolus «Eesti kirjakeele normi kehtestamise korras» (RTI, 20.09.2006, 40, 303) määratud normatiivsete allikatega, ent nende allikate autorid valmistavad parajasti ette uut redaktsiooni selle vastuolu kaotamiseks? Seaduse mõttes kehtib ilmselt vana norming, aga sisuliselt ma ei oleks nii kindel.



Tänapäeva lingvistide hulgas ei tundu olevat kuigi palju muid võimalusi keele defineerimiseks, kui et keel on kõne üksikjuhtumite üldistus. Keel ei saa niisiis olla midagi muud kui kokkuvõte sellest, kuidas inimesed räägivad, mistõttu ei saa kellegi rääkimisviisi taunimiseks kasutada selle viisi vastandamist keelega. Kui ilmneb massiline vastuolu normatiivse reegliga, siis on viga reeglis, mitte keelekasutajates. Mida levinum viga, seda suurem hulk hindajaid oskab seda veendunult häbimärgistada, aga ühtlasi on seda suurem ka tõenäosus, et normatiivsete reeglistike järgmises versioonis nähtust enam veaks ei peeta. Kasutus muutub, varem või hiljem jõuab muutus grammatikakirjeldustesse ja sõnastikesse, viimaste levik tavaliste keelepahandajateni võtab aga aega.



Praktiline järeldus: mida kõvemini mingi keelendi kasutamise eest pahandada saab, seda kindlam võib olla, et pahandamine on alusetu. Või pahandaja (toimetaja, hindaja vms) seisukohast vaadatuna: mida sagedamini mingit viga parandada tuleb, seda vähem on parandamisel mõtet. Vabaneva jõupingutuse võiks pigem suunata vastava normatiivse reegli muutmisele ja info levitamisele selle muutuse kohta.



Arvi Tavast kaitses detsembris doktorikraadi eesti keele alal ja õpetab Tallinna Ülikoolis tõlkijaid.
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles