Raamat räägib kolmest lapsest, nende erinevatest saatustest, mis lõpuks põimuvad. Kõik need kolm on kurvad lood. Tegelased on inspireeritud tõsielust. Üks neist on üks kahest kirjanikust, Asha Miró ise. Miro on pärit India külast, aga tema lapsendasid kasuvanemad Barcelonast. Nii sai temast katalaanikeelne kirjanik ja televisiooni kultuurisaadete toimetaja.
Ilmselgelt võib paralleele tõmmata raamatus india tüdruku Sitaga, kes samal kombel Barcelonasse satub.
Teine lugu räägib Sita õest Munast. Kolmas etioopia poisist Solomonist. Kõik nad jäid orvuks, maailma hoolde. Sita ja Muna lisaks lahutati üksteisest nii vara, et noorem õde Sita vanemat Muna ei mäletanudki.
Räägime ühe asja selgeks. Kui ma tahtnuks loole netis võimalikult palju klikke, pannuks pealkirjaks «Muna ja Sita traagiline lapsepõlv». Aga mida ma nende klikkidega teen? Kui ma oleksin masohhist, siis ma muidugi tahaksin olla interneti stressivarras, nüüd aga panin pisut teisekõlalise pealkirja. Ehkki nimed on naljakad, pean tunnistama. Pärinegugi India väärikast kultuuritraditsioonist.
Muide. Kas te teate, mida tähendab mõnes ligi 1700st India keelest «Jaan». Või «Tihemetsa Tiina»? Kui hindi keeles midagi ei tähenda, siis marathi või telugu keeles kindlasti tähendab. Võib-olla isegi midagi suht krõbedat. Oh neid erinevaid maailma keeli!
See selleks. Lood on tegelikult armsad. Eriti, et hea lõpuga. Ühest lapsest saab filmistaar, teisest arhitekt, kolmandast arst. Nii ilus, tundub peaaegu nagu odav seebikas. Ent Asha Miró on ju tõepoolest edukas, miks ei võiks ka kahe teise lapse prototüübid olla elus edasi jõudnud ja töötada inimkonnale tarvilikel ametipostidel.
Toon välja kaks külge. Dokumentaalsus kumab läbi. Meile räägitakse lugu ja selle loo juurde jäädaksegi. Ei mingit literatuursust, ei mingeid hüperboole, ei mingeid metafoore ega poeesiat. Meile kirjeldatakse kolme inimese elu. Lood jäävad oma vagudesse.
Sellegipoolest raamat on loetav ja isegi mitte kergekaaluline materjal. Paneb mõtlema inimeste sünnitaustale, kui palju see inimesi mõjutab. Identiteedi säilimine või muutumine võõral maal. Kas see on üldse tähtis, mingid juured, mingi kaasavõetav, karpi pandav ja vabal hetkel karbist välja võetav «autentne kultuur». Kõik kolm peategelast segavad endas sünnimaa kultuuri muude maade omaga, aga ääretult erinevalt ja eri määral.
Me näeme, et nendele asjadele ei ole ühest vastust. Ei peagi olema. See ei tähenda, et erinevate kultuuride säilitamisele või nende kokkumiksimisele ei peaks mõtlema. Romaani teine pool ongi see mõtteruum, mis meile jäetakse.
Kirjutamisstiililt mõneti sentimentaalsevõitu loole (mulle meeldib sentimentaalsus) annab luustiku Addis Abeba, Bombay/Mumbai, Barcelona ja teiste paikade atmosfäär. Atmosfääri loomises on need naised, Asha ja Anna, meisterlikud sulesepad.
Raamat
Asha Miró,
Anna Soler-Pont
«Sandlipuu jäljed»
Katalaani
keelest tõlkinud Ruth Sepp
Varrak, 286 lk