Eelinfo, et ühte näitusesaali on koondatud kõik alates laste joonistustest ja lõpetades videoinstallatsioonidega, kõlab kurjakuulutavalt. Veel hullemaks tõotab asi minna siis, kui kuulen, et sinna vahele mahub veel installatsioone ja kirjanduslikke tekste, mis pretendeerivad kunsti nimele.
Kogu see krempel peab ära mahtuma pisikesse kunstihoone galeriisse pateetilise pealkirja alla «Eesti nägu».
Oi kui kole, mõtleb pateetikavihkaja minus ja veab end masohhistlikult kohale. Kõrgemalt poolt tellitud kontseptsiooninäitus? Nn ülevaatenäituse formaadis?
Õnneks mitte. Kontseptsioon on. Pateetikat mitte grammigi. Selle asemel hulk huvitavaid faktikonstateeringuid irriteerivas kastmes.
On see kuraatorinäitus või pigem Eve Kase personaalnäitus, kuhu ta on kõvasti külalisesinejaid kutsunud, ei oskagi öelda. Ja sel määratlusel ei ole tegelikult ka mingit tähtsust. Ei meenu eriti kuraatoriprojekte, kus kuraator ise autorina jõuliselt publiku ette astub, mitte ei taandu kulissidetaguseks toimetajaks.
Keskmine Lasnamäe maja
Näitusesaali sisenedes satun esmalt Eve Kase enda Lasnamäe majja. See on tõenäoliselt väga tavaline Lasnamäe maja – statistiline keskmine. Aga sel statistilisel keskmisel on inimese nägu. Õigemini inimeste näod. Täiesti «tavalised» huvitavad näod, koos ankeediandmetega.
Saame teada, et elektroonikainsener Viktor, sündinud Kaliningradi oblastis, ja andmesisestaja Liga, sündinud Riias, elavad siin alates 1998. aastast. Seisan maja ees ja üritan ära arvata, kes millega võiks tegeleda, kui vana olla – neid vastuseid saab kõrval olevalt seinalt kontrollida.
Millele ta hetkel mõelda võiks ja miks ta Lasnamäel elab, jäävad intuitsioonimängu teemadeks. Aga pildid on nii ilmekad, et need küsimused tekivad. Seal maja ees seistes hakkas mind kummitama Merca iidvana luuletus.
Uxed kõik on ühte masti, / vaid number eristab su elukasti. / Jääb iga uxe taha anonüümne saar. / Mis sünnib nendes? Stress? Või pillerkaar?
Midagi pole 20 aastaga muutunud, aga Eve on suutnud neid uksi pisut paotada. Pisut, umbes nii palju kui rahvaloendaja… Mis võiks tegelikult olla pagana huvitav töö.
Lasnamäe maja vastas seisab teine kortermaja. Valdavalt eestikeelse elanikkonnaga, üks setukeelne kodanik on ka sisse rännanud. Aga ka sellesse majja elama sattunud seltskond on kirju. Need on kirjeldatud tegelased. Eri autorite kirjeldatud tegelaskond. On nad kirjanike alter ego’d, unelmate printsessid või vihatud hallid inimesed?
Siin on kõike. Kas just siirast vihkamist, ent irooniaussikesi taban siin-seal küll. Sellist sisseelamisega kirjutatud irooniat, mida on hea lugeda. Tegelased saavad sõnade abil konkreetse näo. Tundub, et konkreetsemagi kui pildistatud tegelased.
Huvitav visiitkaart
Kummaline on, et ka see maja moodustab kokkuvõttes üsnagi statistilise keskmise. Samasuguse erinevate elude rägastiku kui reaalne maja. Ei saanud ka Eve Kask tekste tellides teada, keda lugupeetavad kirjanikud talle kirjeldada suvatsevad, ja polnud autoridki teiste tekste lugenud. Juhus? Aga päris juhuslikke juhuseid ei ole ju olemas.
Kirjanike maja on hetkel kahjuks hoomatav ainult eestikeelsele publikule. Tegelikult võiks selle maja ära tõlkida ja kaks maja koos mööda maailma ringi sõitma saata. Ükskõik, kas raamatu või näituse vormis. See oleks väga vinge visiitkaart, tulnukas pärisreaalsusest.
Majade vahele ära eksides võite sattuda üsna erinevatesse reaalsustesse: presidendiballi kulissidetaguseid raseerimisjutte kuulama, sürrealistlikku Suur-Sõjamäe datšade rajooni argipäeva kaema või ajamasinaga sajanditagustesse kaadritesse piiluma. Väga erinevad reaalsused, mis moodustavad koos olles terviku, vajaliku taustsüsteemi nende kahe ja ka kõigi teiste majade elanikkonnale.
Kogu süsteemis kulgemine toimub armsalt kõverate tuntud eestlaste pilgu all. Neil on naelutatud habemed ja vaba käega õmmeldud juuksed… põhiline on see, et neis on emotsiooni – tuhat korda rohkem kui mõnes samast tegelasest tehtud paraadbüstis.
Eks seal ole irriteerivat materjali veelgi. Tagasaalis saan teada, et paarikümne aasta pärast elaksid meie kõige tüüpilisemas tüüpmajas kõrvuti Till, Ving, Alge, Jäme, Priit-Pilsner ja Carlys-Vihmapisar…
Mida nad ise oma nimedest arvavad, seda tuleb neilt siis küsida.
Eve Kask ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased
22. veebruarini Tallinna kunstihoone galeriis