Iseenesest ju kena lugu. Nüüd, 21. sajandil hea meenutada, kuidas elati, oldi ja saadi hakkama. Ka nüüd seisavad homme hommikul ikka õpetajad klassi ees, arendavad, õpetavad mõtlema, kasvatavad justnagu ennegi ja liputavad saba.
Minul on õpetajana lõppemas üheksas tööaasta. Kui ma noore õpetajana ülikooli kõrvalt tööle läksin, oli tasu pigem sümboolne. Kui mõne aasta pärast juba täiskohaga töötasin, siis jäi nooremõpetaja palk viie tuhande krooni kanti. Sõbrad-tuttavad, kes ei läinud kooli tööle, said kolm korda rohkem.
Tasapisi on palgad igal aastal tõusuteed liikunud. Sõbrad teenivad ikka rohkem. Praegu on õpetaja ametijärgu põhipalga suurus nõks üle kümne tuhande. Eesti keskmine on ikka suurem. Sõbrad teenivad ikka rohkem. Keegi ei palunud hakata õpetajaks, tahtmine tuli ise.
Tõesti, ulg. Võib oma leiba teenida ju kuskil mujal. Filolooge ehk ikka keegi vajab. Loeks raha eest lehti või võtaks vastu telefonikõnesid või kirjutaks trahvikviitungeid või ehitaks läänes. Aga ei. Töötan õpetajana, sest meeldib. On põnev. On mitmekülgne. On võimalik teostada oma ideid. Olla hariduse ja tuleviku teenistuses, üllaste ideaalide nimel.
Minult kui pedagoogilt oodatakse palju. Palju mõistmist, õpilaste eripära arvestamist, märkamist, viisakat väljanägemist, silmaringi, psühholoogilisi teadmisi, innovaatilisust, orienteerumist uues, motiveerimist, infotehnoloogilisi teadmisi, aega, mõistust, valmisolekut kiirelt probleeme lahendada, aruannete ja analüüside õigeaegset esitamist.
Lisaks on õpetaja koolis õpilase jaoks ka puuduv ema, isa, õde, vend, sõber, ärakuulaja, lemmikloom, vajadusel arst, politseinik, tuletõrjuja, remondimees, turvamees, rahukohtunik. Praegu on eriti oluline olla eeskuju ja riigile raskel ajal õlg alla panna, solidaarsuse printsiipi arvestades.
