Neljateistaastane põgenes kodust peksu eest

Foto: Andres G. Adamson

Arved (14) otsustas kodust jalga lasta, sest ta oli koridori halvasti pesnud ja ema ähvardas: õhtul sa selle eest saad. Arved teadis juba varasemast, et saab jälle peksa.

Enne õhtut, kui ema-isa parajasti nägemas ei olnud, toppis Arved riided selga ja jooksis bussipeatusse. Ta tahtis kokku saada sõbraga, kelle juures ööbida. Sõber elas Pärnus Rohu tänaval. Seal tuli tal ka sõbra vanematele selgitada, miks ta kodust minema jooksis. Sõbra vanemad said peaaegu šoki, kui asjast lähemalt kuulsid, ja veensid Arvedit minema politseisse.

Pidi ise püksirihma tooma

Arvedi küsitlemiseks kutsuti noorsoopolitseinik. Selgus põgenemise põhjus.

"Ma kartsin. Ma ei taha enam oma kodus elada. Isa ja ema süüdistavad mind pidevalt ja on väga kurjad. Iga väikse asja eest saan nahutada. Viimati peksis ema mind isa püksirihmaga. Pidin seisma ahju najal paljaks võetud pepuga. Ema peksis mu tagumiku punasekirjuks, sest lõi vahelduseks ka pandlaga. Mitu päeva oli valus käia," nuttis poiss.

Arvedi närvisüsteemile on kodune terror nii mõjunud, et taluvus on jõudnud piiri peale. Ema kasvatab kodus nelja last, isa käib tööl. Üks lastest on juba suur ja kodust kaugel. Et ema on kodune, peksabki põhiliselt tema. Nüüd on aga Arvedi räigelt triibuliseks nüpeldamine kohtusse jõudmas.

Õpetajad ja sotsiaaltöötajad muretsevad, sest vanemad praegu küll last ei peksa, kuid terroriseerivad psüühiliselt. Arved, kes üldiselt hästi õppis, ei suuda enam koolitöödega toime tulla. Ka võttis ta salaja isa tagant mobiiltelefoni, mis koolis kaotsi läks. Isa reageeris teole eriliselt: nõuab, et mobiil olgu tagasi toodud, ja kui ei ole, annab ta poja kohtusse. Nii nagu Arved andis tema ja ema. Isa pildistab ka Arvedit koos tema arvates kahtlaste sõpradega ja hirmutab last: "Ikka selleks, et oleks kohtule näidata, milline sa meil ise oled."

Ema võttis omalt poolt Arvedi ette ja kehtestas kodus mingid imereeglid, et Arvedit alandada. Samal ajal kordab ta, et nad on isaga oma pojas sügavalt pettunud ja poeg on nende kirstunael. "Kui me peaksime insuldi või infarkti saama, oled sina süüdi," toonitab ema.

Sotsiaaltöötajad ja pedagoogid, kes lapsega vestelnud, kahtlevad, kas ema ikka on päris normaalne, kui niimoodi teeb.

Vanematel hea esinemisoskus

Kes Arvedi ema ja isaga kohtunud, tõdevad: hea mulje jääb. Isa räägib nagu psühholoog, põhjendab ja puha. Ema kinnitab, et nad pooldavad ranget kasvatust, ja ta ei taha, et poeg Arved hukka läheks. Usu kohemaid kas või seda, et poiss ise võimendab asju. Aga peksujäljed? Tegelikkus ja sõnad ei lähe kokku

Sotsiaaltöötajad on teinud vanematele ettepaneku, et Arved elaks mõnda aega neist lahus. See aitaks mõlemal poolel rahuneda ja järele mõelda. Ka elamiskohad, kus Arved olla saaks, on välja vaadatud, ja need on siiani lapse jaoks olemas. Mõlemad vanemad aga keeldusid.

"Laps peab olema kodu kontrolli alla. Igasuguseid Arvedi-ealisi nii suitsukiskujaid kui narkotablettide võtjaid liigub ringi. Nii noorel on kerge hukka minna," põhjendasid nad.

On võetud käibele uus taktika - pere räägib, et neil on kodus kõik korras ja Arved käitub korralikult. Arved ise on samuti öelnud: "Ma olen nüüd parem." Sotsiaaltöötajad näevad selles täiskasvanute enesekaitset.

Ometi räägivad headuse ja hoolivuse ning olukorra paranemise vastu paljud faktid. On ilmnenud, et ka teised lapsed kodus saavad lüüa. Selles kodus ongi peks üks kasvatusmeetodeid. Mõlemad vanemad usuvad, et ainult ihuline karistus hoiab ära hukkamineku. Nii et üks asi on telgiesine, teine aga telgitagune.

Mis saab pärast kohtuotsust?

Kui vanemaile perevägivalla eest karistus määratakse, aga Arved nende juurde edasi elama jääb, võib laps langeda seisu, et ei tahagi enam edasi elada. Hea muidugi, kui ta leiab endas jõudu kodust ära joosta ja võõraste abi paluda. Sest kindla peale jääb just Arved selles süüdi, et vanemad kohtu all olema pidid. Vanematel puudub enesekriitika.

Igale lapsele on tema kodu armas - seal on asjad, raamatud, mängud. Vanemad ei ole ju hommikust õhtuni halvad ja näitavad end ka heast küljest - ostavad riideid, teevad süüa. Paraku käituvad nad mõne aja pärast taas vägivaldselt ja alandavalt.

Mis toimub vägivalda pidevalt kogeva lapse hinges? Kõige ohtlikum väikese inimese üleelamiste virvarris on just see, et ta ei näe enam enda jaoks väljapääsu. Ühed püüavad aidata, aga ei saa, sest vanemad ei lase, ja lapsele on kodu armas

Vanemad sisendavad lapsele nagu Arvedi isa-emagi: sina ise oled süüdi ja pead end parandama.

Arved tunneb juba praegu end kogu aeg süüdi. Aga kui ta ühel päeval ei suuda enam süükoormat kanda? Kas on olnud vähe juhtumeid, kus sellises vanuses ja veelgi nooremad lapsed endale käe külge panevad? Põhjused, paraku, jäävadki välja tulemata. Sest vanemad ei mõista, mis nad teinud on. Et halvaks võis lapse teha kodune füüsiline vägivald ja pidev alandamine, nende tänitus ja peks.

Ka Arvedi isa-ema puhul on sotsiaaltöötajail suured kahtlused: "Ei usu, et need vanemad muutuksid! Praegu kuuleb pidevalt, et Arved on halb. Isegi poisi õed-vennad juba ütlevad nii."

Sotsiaaltöötajad kalduvad arvama, et kohus peaks sellisest kodust kõik lapsed vähemalt mõneks ajaks ära võtma.