Eesti vanim mees, 104-aastane Karl Plutus on nagu igiliikur. Viskab nalja, vihub tantsu ja lubab veel kaua elada.
Eesti vanim mees elab, kuni vähegi jaksab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tulge, ma tutvustan teid kõigepealt oma majandusministriga, ütleb galantne Karl Plutus kohe, kui külaline on tema Tallinna kesklinna korteris mantli varna riputanud. Ministri seisusesse on Eesti Vabariigist 13 aastat vanem mees ülendanud oma 96-aastase õe Aliide, kes parasjagu köögis nõudega askeldab.
Aga nagu võimuliidu puhul sageli juhtub, kipub majandushoobade hoidja selleski valitsuses peaministrile endale pähe istuma. «Muudkui keedab ja küpsetab ja sunnib mind sööma,» toriseb Plutus. «Ütlen talle, et pole nii palju vaja. See toob tihti tüli majja.»
Teine tuliste kabinetiistungite teema olevat kord ja puhtus. Nende kahetoaline korter on viimseni klantsima nühitud, iga vaibaäär ja ese justkui väljamõõdetult paika pandud. «Majandusminister on nii täpne, töötas varem laborandina,» selgitab Plutus. «Ja nüüd ajab siin ka igat tolmukübet taga.»
Et seda igavat korrapärasust pisutki lõhkuda, hakkab Plutus riiulitelt diivanile kuhjama vanu albumeid ja teisi kalleid mälestisi. 104 eluaastaga on neid kogunenud palju, uusi meelespidamist väärivaid elamusi aga lausa tulvab.
Kõik kutsuvad külla. Pühade ja tähtpäevade aegu pole vanahärral ühtki vaba päeva: küll kutsutakse teda kultuuriinimeste, küll teadlaste või sportlaste koosviibimistele. «Mõnel pool võtan sõna kah ja pisut saab tantsugi löödud,» räägib krapsakas Plutus. «Istumast tõusmine on haige jala tõttu raske. Aga kui püsti saan, siis on vanad harjumused ikka sees.»
Nood vanad harjumused on muljetavaldavad. Plutuse elutoa seinal rippuv fotomontaaž räägib, et tunamullu tantsitas toona 102-aastane Plutus ühel sünnipäeval järjepanu 12 daami. «Kui Maire Aunaste neid pilte nägi, ütles ta: «Te, Plutus, olete ju nalja- ja tantsumees»,» meenutab aastaid juristina tegutsenud vanahärra. Selgusetuks jääb seejuures, kas ta ise on niisuguse hinnanguga päri või mitte.
Nii-öelda vana kooli meheks peab Plutus ennast aga küll. Käesuudlus enne ja pärast tantsu, lilleõis daamidele – see käib lahutamatult asja juurde. «Ema oli noorena paruni juures kammerneitsi,» selgitab Plutus ontliku kasvatuse tagamaid. «Eelkoolis käisin aga ühe saksa muti juures.»
Plutuse siiruviirulisest minevikust on tema pikale elueale raske mõistlikku selgitust leida – isa suri 69-, ema 49-aastaselt. «Ema tõi seitse last ämmaemanda abita ilmale ja pidi palju rasket tööd tegema,» räägib vanahärra. Meelakkumine pole olnud ka Plutuse enda elu. Suur osa poisipõlvest möödus Peterburis, kus isa oli leidnud vabrikus tööd. Ajad olid keerulised: Esimene maailmasõda, Oktoobrirevolutsioon, nälg…
Raskel ajal aitas perele toitu hankida ka Karl, kammides õngega läbi kõik ümberkaudsed jõesopid. «Kalapüügil on minu jaoks kummaline tähendus, kuueaastasena pidin uppuma,» räägib Plutus. «Sellele vaatamata on kalapüük jäänud suurimaks kireks.»
Kalapüügi pealt pöörab Plutus jutujärje taas minevikku. 1920. aastal Eestisse naastes lootis ta, et saab lõpuks kõhu korralikult täis süüa. Ent seda õndsust ta tunda ei saanudki. Töötas Sonda kitsarööpmelisel raudteel vedurijuhi abina ja üritas kasinat palka haltuurat tehes kasvatada. «Ladusime vagunitesse palke, venitasin ennast ära. Sestsaadik on kõhuhädad olnud minu hädaorg,» räägib Plutus.
45 miinuskraadiga piduriplatvormil. Suure osa sõjaajast veetiski Plutus Venemaa hospidalides. Kord ühest arstlikust komisjonist naastes sai oma sõnul hakkama elu suurima lollusega. «Pidin Gorkisse sõitma, reisirongi tulekuni jäi viis tundi,» räägib mees. «Ronisin siis kaubarongi piduriplatvormile. Väljas oli 45 kraadi külma, nii et pärale jõudes polnud kehal ühtki elavat kohta.»
Esimest korda elus jõi Plutus siis haljast valget viina, kohe kaks klaasitäit. Seejärel ronis kuumaksköetud vene ahjule ja kolme päeva pärast tuli eluvaim taas sisse.
Ent 1949. aastal pidi Plutus ikkagi operatsioonile minema, välja lõigati kaksteistsõrmik ja kaks kolmandikku maost. Tüsistusena tekkis kopsutromboos, poolteist kuud toideti teda kunstlikult ja tehti ridamisi vereülekandeid.
Selleks ajaks oli Plutus juba lõpetanud juuraõpingud, temast sai Tallinna prokuröri abi ja Mererajooni prokurör. Tagasilöök tuli prokuratuuri tsiviilosakonna ülema ametikohal – tema naisevend oli kuulunud omakaitsesse ja sai karistuseks 25 + 5 aastat. Plutusele tähendas see karjääriredeli kokkukukkumist.
Juriidilise konsultandina tegutses ta veel 1993. aastani, siis jäi koju haigestunud abikaasat põetama. Kaks aastat hiljem kaasa suri, lapsi neil polnud. Üks tõsine katsumus ootas Plutust aga veel ees – 2000. aastal sõitis talle Maakri tänaval otsa kaubik ja purustas reieluu.
Välja jalutama minnes peab ta sestsaadik kasutama keppi. See ei takista aga iga päev kesklinna sotsiaalkeskuses lõunatamas käimast. Tunnike sinnaminekuks ja teine koju tagasitulekuks – kokku kolm kilomeetrit. «Ega ma tegelikult seal söögi pärast käi, süüa vaaritab majandusminister nagunii,» selgitab Plutus. «Ikka rohkem seltsielu pärast.»
Kuulmist aitab Plutusel teritada kuuldeaparaat, prille ta pidevalt ei kanna. Loeb isukalt ajalehti ja vaatab televiisorit. Eriti uudiste- ja kultuurisaateid, «Foorumit» ning sporti.
Mõistagi ei tunne 104-aastane mees end enam päris poisikesena, südameravimeid tuleb pidevalt võtta. Veresooni aitab tohtrite soovitusel «lahustada» pits veini või konjakit päevas, selja saab sirgemaks võimeldes.
Tegelikult on Eesti vanima mehe tiitli kandmine lisaks aule ju ka üsna raske ja vastutusrikas töö. Nii tuli Plutusel näiteks 2006. aastal koos olümpiavõitja Ants Antsoniga süüdata Tehvandil tervisespordi olümpiaadi tuli, rituaalile eelnenud pidukõned ei tahtnud aga kuidagi lõppeda.
Toetus tõrvikule. «Mulle pakuti tooli, kuid vastasin: kuidas ma istun, kui daamid kõik püsti seisavad!» räägib Plutus. «Lõpuks tundsin, et hakkan ära vajuma. Antson andis siis tõrviku minu kätte. Torkasin selle otsapidi maasse ja seisin tõrvikule toetudes ilusti lõpuni.»
Hiljuti akadeemikute peol sõna võttes avas Plutus aga oma kaardipaki. «Teil kõigil on teaduslikud kraadid, mind visati prokuratuurist välja ja niisugust võimalust ei tekkinud,» rääkis Plutus. «Nüüd on minu eesmärgiks elada nii kaua, kui jaksan, ja olla kõigile eeskujuks.»
Üle saja
Vanuserekordid
• Eesti teadaolevalt läbi aegade vanim inimene oli Maria Tomson (27.12.1853 – 26.04.1966).
• Praegu on Eesti vanim inimene 105-aastane Hilda Kasela (sünd 17.09.1903).
• 108-aastaseks on teadaolevalt elanud neli, 107-aastaseks kaks ja 106-aastaseks kaks naist.
• Eesti läbi aegade vanim mees oli Juhan Kallaste (19.12.1891 – 28.08.1999).
• Praegu on Eesti vanim mees Karl Plutus (sünd 11.09.1904).
• Maailma vanim inimene on 114-aastane ameeriklanna Gertrude Baines ( sünd 6.04.1894). Vanim mees Tomoji Tanabe (Jaapan) on 113-aastane (sünd 18.09.1895).
• Läbi aegade vanim inimene on Guinnessi rekordiraamatu järgi olnud prantslanna Jeanne Calment, kes elas 122 aastat ja 164 päeva vanaks (21.02.1875 – 4.08.1997).
• Läbi aegade vanim mees Shigechiyo Izumi (Jaapan) elas väidetavalt 120 aastat (29.06.1865 – 21.02.1986).
Allikas: Wikipedia, Guinnessi rekordite raamat