Vabad värsid

Jürgen Rooste. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Krokodillid valvavad me unesid

(vabariigikraaksatus)

mõnikord hommikuti on mul
hullukesel mure
et kas on ikka vabariik
eesti vabariik

küsin lapselt
kas tal täna emakeeletund on
on küll
siis on hästi
siis justkui on vabariik

trolliaknast kiikan igaks juhuks
toompää poole – kas ikka on eesti lipp
no on küll

vabariigi vabaduse väljakul (tulevase garaaži kohal)
istub kunstnikeklubi avangardihõngses kõdukohvikus
vabaduse kella õrnahingeline
ja karmikoeline autor – peab ju olema vabariik

aga siis kuulen jälle raadiost
või telest (või loen lehest) mõnd
ministrit või meeri
ja poole kõhedam hakkab

siis tuleb tunne et see on
kõik mu pääs
ja mu põrund sõprade päädes –
see eesti vabariik
 
aga olgu mis ta on
eelistan elada tos võluvas
psühhootilises pettepildis
kus on vaba ja on riik – aina ja alati
 
too vabariik
mille piiril mudamülkas
laiutavad lõugu krobelised krokodillid
vabariigi värdjalõugsed valvurid
 
hää kindel tunne on ne roiskundlõhnalist
hingeõhku tunda vabariigi hämarduvas õhtus
mil hõurgab hümn ja loojub lipp
 
kriis pidi ju olema majanduses
mitte vaimus
nii sain ma aru
nii mulle räägiti