VLÜ sünnipäev: jalad maas, pea purjedes

Ants Johanson
, pärimusmuusika asjatundja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikeste Lõõtspillide Ühing.
Väikeste Lõõtspillide Ühing. Foto: Margus Ansu

Muusika pärast ma Väikeste Lõõtspillide Ühingut kuulama ei lähe. Ka nüüd, kui ansambel on 20-aastane. Mitte et neil vägevat laulu, pillimängu ja kaasakiskuvaid rütme poleks või et ansambel mõjuks meie suurimates kontserdisaalides kohatuna (justkui üks kõlakoda ja vaba õhk oleksid neile loomulikum paik), seda kinnitavad lisatoolideni täis müüdud saalidki.







Matvere ja VLÜ tähendus on minu meelest hoopis muus – neil on võime kuulajad argise elu kaldast lahti tõmmata ja viia üle aegade ja merede reisima. Lava on nende laevaks ja pillid purjedeks ning kogenud kapten näib täpselt teadvat, mida teeb. Kui ta pole parasjagu mitte merel, siis kindlasti kahe jalaga maa peal.

Kui me ajuti otsime kunstist illusioone, võimalust tegelikkusest pääseda, siis seda võimalust kontsert ei pakkunud – need polnud rõõmsad tuusiku-unistustereisid, millel käia sai, vaid, kui mõni miljunäärimälestus välja arvata, olid tavalised tööretked Kihnu ja Häädemeestele, inglismannide-, Rootsi- ja Ameerikamaale, alles mitukümmend aastat hiljem helgeteks jutustusteks saanud tormiohtude, sadamakõrtside ja koduigatsuste lood.

Tänapäeva ansambli lauludes justkui ei eksisteeri. Või ei taipa mina seda sealt välja kuulda. On aeg ja maailm, mis on jõudnud juba pärimuseks saada, näiteks koondnimetusega «ennesõjaaegne». Sama, millest laulis näiteks Artur Rinne, millest laulavad palju ka Kukerpillid. Küll aga avastasin ennast talutatavat mööda 20. sajandi 60ndatest alanud pärimusmuusika taassünni teed: autorilaul, meremehelaulud, külalaulud, iiri muusika, Balkani muusika.

Aga tagasi VLÜ ümmarguse sünnipäeva juurde. See punt ja nende muusika ei ole paigal püsinud. Võtke või nende kapten – kui kunagi arvasin, et nüüd rõõmustabki see laulev teatrinäitleja meid koos Raido ja Matiga rahvalaulude ja karmoškaga kolmekesti ja igavesti, siis võeti sekka viiul.

Järgmisena trummid ja basskitarr. Kui arvasin, et nii nüüd VLÜ kõlabki, siis võttis Marko ja hakkas bändžot mängima. Ja järgmiseks kitarri.

Siis hakkas päris lauljaks ja päris laevakapteniks. Siis kutsuti bändi klarnet ja hakati ka mustlasmuusikaga jõudu proovima. Marko ja muusikal ja film, lausa Georg Ots.

Takkatipuks veel ooperilavastaja – palju õnne ansamblile ja kuulajatele – te ei saa olla iial kindel, kuhu Väikeste Lõõtspillide Ühing just sel korral teid viib.

Sünnipäev
VLÜ 20

Juubelituur 25.–28. veebruar

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles