Jaak Allik: kummitempel vajab hädasti reformimist

Jaak Allik
, endine riigikogulane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk
Rahvaliitlane ja endine riigikogulane Jaak Allik kirjutab, et Eesti valimiskord vajab muutmist nii, et igal valijal oleks kaks häält: üks erakonnale ja teine inimesele, keda ta tõesti usaldab.

Pole vaja olla mõttehiiglane mõistmaks, et Eesti vajaks praeguses majandusolukorras autoriteetse visionääri juhitud, laia toetuspinda omavat ning ühtse meeskonnana tegutsevat valitsust, mis teostaks üldarusaadavatest riiklikest huvidest lähtuvat poliitikat ja mille liikmed ei osaleks 2009. aastal ja 2011. aastal toimuvail valimistel. Loomulikult ei leia see mõne ärimehe levitatav idee vähimatki toetust erakonnapoliitikute hulgas ja seepärast on niisuguse valitsuse moodustumise tõenäosuse meie tänases poliitilises süsteemis kaduvväike.

Juba praegu näeme, kuidas ühtse poliitika asemel käib koalitsiooni seeski erakondlike punktide noppimine, varsti algab aga tõeline kõigi sõda kõikide vastu, sest Toompea-poliitikud tormavad riigi juhtimise asemel kandideerima nii europarlamenti kui linnade/valdade volikogudesse. Seaduse järgi peavad nad kohalikel valimistel võidetud mandaatidest küll loobuma, kuid erakonnad vajavad ju tuntud häälepüüdjaid!

Praeguse Eesti üks suuremaid hädasid – erakondlik egoism – võib viia ühiskondliku katastroofini. Mitte selles mõttes, et riigikoguhoone aknad sisse loobitakse. Demokraatlikus riigis on see võimalik ja kuulub politsei töövalda. Ka mitte selles mõttes, et rahvas pöördub erakondade lörtsitud demokraatiast veelgi enam ära ning ihaleb kõvakäelist juhtimist.

Diktatuuri teke on meie poliitilises süsteemis väheusutav, sest parlament valitakse ära isegi siis, kui valijaid on vähem kui kandideerijaid. Sõjaliseks riigipöördeks pole aga meie kindralkond kindlasti võimeline.

Ma kardan hoopis seda, et kuna meie riiki juhivad tegelikult paar-kolm erakonnaliidrit ning nende poliitbroileritest tagatoad, on ühiskondlike protsesside juhtimise kvaliteet praegu palju madalam, kui see oleks vajalik keerulises olukorras toimetulekuks. Mis kõige kurvem – kaugelt madalam, kui see oleks meil võimalik, sest mis tahes elualade arukate peade enamik ei soovi sellelaadse erakondliku poliitikaga tegemist teha. Võimekaid ja ausaid noori on seetõttu kogu taasiseseisvusperioodi jooksul poliitikasse tulnud vaid üksikuid.

Riigikogu (ja sellest tulenevalt ka valitsuse) isiksuslik kvaliteet langeb ning parlamendi poliitiline tähendus on muutunud kummitempliks. Oluliste probleemide otsustamisse ei kaasata ka valitsusparteide endi parlamendisaadikuid, rääkimata siis opositsioonist, kodanikeühendustest või spetsialistidest.

Nagu sellest veel vähe oleks, madaldab riigikogu ka ise oma mainet, minnes palkade külmutamise jandiga põhiseaduse teadlikule rikkumisele ning korraldades Toompea ja Tallinna vahelise demagoogilise ning riigiõiguslikult nihilistliku palagani eesmärgiga muuta kohalike valimiste seadust just oma erakonnale kasulikumaks.

Üha enam tundub, et sellise olukorra põhjustajaks pole mitte mõne poliitiku või erakonna pahelisus, vaid meie praegune valimissüsteem, mis on rahvaesindajad praktiliselt vabastanud igasugusest vastutusest valijate ees ning teinud neist erakondade liidrite kuulekad käsutäitjad. See süsteem sünnitab üha enam inimesi, kelle esimeseks sisuliseks töökohaks on parlament ja teiseks suvaline ministriamet, ning tarbib üha enam mitmesuguseid popkuulsustest peibutusparte, kelle ülesandeks on ustavad poliitbroilerid parlamenti vedada.

Selliselt poliitikasse sattunud inimeste ülim eesmärk on sinna pidama jääda. Seepärast on oma erakonna häältesaagi suurendamiseks lubatud mis tahes abinõud küünilisest demagoogiast kuni äraostmisteni ja püüdeni rakendada ka õiguskaitseorganid oma teenistusse. Keeldumine valimiskulutustele ülempiir seada või erakondade eelarvelist rahastamist vähendada on sellise mentaliteedi paratamatud tagajärjed.

Tõden seda kõike kurbusega, sest olles ise (1991. ja 1992. aastal ülemnõukogus tegutsenud töögrupi liikmena) meie praeguse valimissüsteemi üks autoritest, jään arvamusele, et me suutsime välja töötada ja rakendada unikaalse ning tol ajal sobivaima valimissüsteemi.

Lähtusime põhiseaduse sättest, et Eestis kehtib proportsionaalne valimiskord, ning teadmisest, et tugevad ja väljakujunenud erakonnad on korralikult funktsioneeriva demokraatia aluseks. Erakonnad olid siis alles embrüonaalses olekus ja me pakkusime välja valimissüsteemi, mis eelistab ja arvestab erakondi, kuid lähtub siiski isikuvalimise põhimõttest (valija valib isikut, mitte erakonda). Selle süsteemi alusel ongi erakonnad asunud Eestit valitsema, tehes seda aga paraku mitte riiklikest, vaid kitsalt erakondlikest huvidest lähtuvalt.

Kuidas aga edasi minna nii, et last koos pesuveega välja ei viskaks? Puhas majoritaarne valimiskord (101 ühemandaadilist valimisringkonda) viiks Eestile mitteolemusliku kaheparteisüsteemi tekkeni ja välistaks parlamendipoliitikast küllalt laia maailmavaatelise spektri.

Pakuksin süsteemi, mis lähtub minu kogemuslikust veendumusest, et Eesti ei vaja enam 101-liikmelist alaliselt Toompeal istuvat ja suurema osa ajast mitte midagi tegevat esinduskogu. Loomulikult tähendaks see põhiseaduse muutmist, kuid see on ju meie oma riik ning mitte jumala antud, vaid meie endi vastuvõetud põhiseadus.

Nagu mõnes teiseski riigis (nt Leedus, Prantsusmaal jm), võiks igal valijal olla kaks häält: ühe neist annaks ta erakonnale, mille alusel proportsionaalselt moodustuks 30-liikmeline Toompeal alaliselt töötav osa riigikogust – riigikogu juhatus, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide esimehed.

Selle kõrval jaguneks Eesti 71 ühemandaadiliseks valimisringkonnaks ning valija teine hääl läheks konkreetsele kandidaadile, kes eeldatavalt (ma ei mõtle tsensust, vaid head poliitilist tava) elab või töötab selle ringkonna haldusterritooriumil (vallas või linnas). Vajadusel oleksid valimised kahevoorulised – teise vooru läheksid kaks enim (kuid alla 50 protsendi) hääli saanud kandidaati. Nii valitud 71 oma kodukohas autoriteetset ja tegusat inimest (vallavanemat, ärimeest, koolijuhti, kultuuritegelast, kirikuõpetajat vms) käiksid Toompeal koos kord kvartalis ning võtaksid paari nädala jooksul vastu seadused ja langetaksid põhimõttelised otsused.

Vahepealsel ajal kohtuksid nad vajadusel komisjonides ja muidugi oleksid ka alati valmis erakordseiks kogunemisteks. See osa parlamendist saaks palka oma põhitöökohal (tööandjale kompenseeritaks puudumiskulud) ning neile hüvitataks vaid side-, transpordi- ja majutuskulud ning päevarahad. Loomulikult võib ka selliselt parlamenti sattunud inimeste seas olla erakondade liikmeid, kuid nende otsene sõltuvus oma valijaist oleks selgelt suurem.

Ning kui kehtestuks kord, et ühtki seadusemuudatust ei saa vastu võtta samal istungjärgul, mil see esitatakse, tekib saadikuil reaalne kolmekuuline periood, et kavandatavat oma valijaile tutvustada ning nendega aru pidada. Alaliselt töötav osa parlamendist oleks küll erakondlik, kuid samas valiks konkreetsed isikud ühele või teisele ametikohale üldkogu ja lähtuks seega kandidaatide sobivusest, mitte pelgalt tagatoa kokkulepetes.

Asendusliikmed on võimalikud muidugi vaid nimekirja alusel parlamenti pääsenuile. Valimisringkonnast valitu väljalangemise korral toimuvad ringkonnas uued valimised.

Peaministriks määraks president erakonnavalimistel enim hääli saanud erakonna esindaja, kellel on vabadus valitsuse moodustamiseks ja kellele esimese kuue kuu jooksul umbusaldust avaldada ei saa. Pärast seda läheb valitsuse püsimine/moodustamine parlamendi pädevusse tavalise usaldusprotseduuriga.

Kindlasti on ka teisi nägemusi, milline võiks olla Eesti parlamentaarse süsteemi areng. Ehk oleks aeg alustada diskussiooni? Küll olen aga kindel, et asja ei saa parandada ainuüksi valimissüsteemi muutmisega, üle tuleks vaadata parlamendi roll meie poliitsüsteemis.

Ja lõpuks – kui võtta tõsiselt riigikontrolör Mihkel Oviiri haldusreformi ideed ning peaminister Andrus Ansipi soovi ühitada kohalikud ja riigikogu valimised, siis oleks kindlasti vaja teistsugust kohalike volikogude valimisseadust, mis tagaks tulevaste osavaldade esindatuse suures volikogus.

Vastasel korral võiks selline haldusreform tuua kaasa omavalitsusliku taseme lõpliku sundparteistumise ning iseseisvalt mõelda soovivate inimeste kõrvaletõrjumise ka kohalikust poliitikast.

Muidugi pole ma naiivne arvamaks, nagu võiks meie tänane parlament ise soovida mingit muutust oma eksistentsi põhialustes. Lootus oleks president Ilvese, kellel on õigus algatada põhiseaduse muutmist ning teha ettepanek see rahvahääletusele panna. See vajaks parlamendi kolme viiendiku häälteenamust ja võiks jõustuda minimaalselt kümme kuud pärast ettepaneku esitamist.

Hea tahtmise korral võiksime 2011. aastal valida nii riigikogu kui uued volikogud juba uute valimisseaduste järgi. Kui presidendi ettepanek leiaks üldrahvaliku toetuse, võiks selle rahvahääletusele panemisest keeldumine tähendada erakonnale enesetappu. Selles ongi ainus lootus, et midagi võiks muutuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles