Sirje Kiin: digiraamatu poolt

Sirje Kiin Foto: Pm

Google’i ettepanek digitaliseerida muu maailmakirjanduse hulgas ka eestikeelsed raamatud on eesti autorid ärevusse ajanud. Jääb mulje, nagu oleks tegu sipelgapesaga, kuhu on äkki visatud mingi asi, aga keegi ei saa päris hästi aru, mis asi see õieti on. Paanika on puhkenud: suur ja ahne väljamaa hiiglane tahab alla neelata kõik meie väiksed raamatud koos kõigi autoriõigustega! Igavesed imperialistid ja koletised, ärge tulge meie kapsamaale! Mina tahan kirjutada siin kodunurgas edasi, üksi oma ühele või kahele lugejale ja ärgu keegi tulgu minu monoloogi või kahekõnet segama.

Hoidku jumal selle eest, kui keegi peaks äkki tahtma minu raamatut suurele ilmaturule paisata. Suur lugejahulk on lausa põrguvärk, suur on alati loll ja pealiskaudne, väike on tark, sügav ja hea. Umbes säärased on olnud esimeste ehmujate emotsioonid.

Ka lugejad on tõtanud kaitsma traditsioonilist paberile trükitud raamatut, väites, et miski ei saa asendada päris raamatut, eriti aga mitte raamatu voodissevõtmist jne. Tegelikult saab küll: juba teise põlvkonna Kindle 2 ehk Amazon.comi digitaalne raamatulugeja on meeldiv, kerge ja õhuke nagu väike elegantne raamat, ainult selle vahega, et Kindle’isse saab sümboolse tasu eest (pisut üle saja Eesti krooni) tellida sadu tuhandeid maailmakirjanduse meistriteoseid, rääkimata ajalehtede või entsüklopeediate lugemisest vms.

Ühe raamatu laadimine võtab aega 60 sekundit, praeguse Kindle’i maht on 15 000 köidet, mida võid soovi kohaselt kustutada, uusi juurde laadida. Ei mingeid juhtmeid. Kindle’i ekraan ja kiri on selgem ja sõbralikum kui arvutiekraan, mis silmi lugemisel rohkem pingutab ja väsitab. Sõnal «kindle» on inglise keeles palju tähendusi – süütamisest ja valgustamisest tule, valguse, liikumapaneku, õhetuse ja erutamiseni. Vahendaksin Kindle’i nime maakeelde näiteks nõnda: valgus saagu!

Kindle saab kindlasti olema tuleviku Raamatute Raamat, see üks ja ainuke, mida meil edaspidises elus vaja läheb. Esimese põlvkonna Kindle’i saab praegu osta paarisaja dollari eest, Kindle 2 maksab täna veel 359 dollarit, aga homme kindlasti palju vähem. Jah, tundub esialgu kallis, aga kui arvestada, missuguse kokkuhoiu saame, kui ei pea enam ühtki raamatut, ajakirja ega ajalehte ostma, tootma, tassima, tolmu pühkima, vanapaberit töötlema, trükkima. Digilugemine tuleb kokkuvõttes palju odavam ja palju säästlikum tervele maakerale. Ei ole vaja maha raiuda ühtki puud paberi tootmiseks, ei ole vaja kulutada taastumatuid loodusvarasid, ei ole vaja kütust raamatute ja ajalehtede transportimiseks, kõik käib traadita interneti teel. Kas pole palju rohelisem ja kokkuhoidlikum eluviis?

Nüüd aga autorite muredest. Siin on mitu probleemi puntrasse seotud ja nii sassi aetud, et neid tuleb ükshaaval lahti harutada. Esiteks on Google’i pakutud lepingus küsimus läbimüüdud ehk praegu kättesaamatuks muutunud raamatuis, mida Google tahab digitaalselt uuesti kättesaadavaks teha nii, et üks kolmandik reklaami- ehk klikitulust läheks digikirjastajale, kaks kolmandikku autorile.

Tundub üsna mõistlik vahekord, sest digitaliseerimise ja andmebaaside haldamisega kaasnevad ju kulud. Ei näe põhjust eriti vaielda, pigem küsiksin, miks me ise juba ammu seda tööd ära teinud pole. Tõsi, rahvusraamatukogu ja kirjandusmuuseum on üht-teist digitaliseerinud, aga see kõik on alles ürgaegselt muuseumihõnguline: vanad ajalehed, maakaardid, gravüürid ja linnaplaanid jms.

Tõsi, on olemas www.digiraamat.ee, aga seal on saadaval vaid üksikud eesti raamatud. Eesti autorite teostest näiteks vaid üks Juhan Liivi luulekogumik ja üks Viivi Luige 60. sünnipäeva konverentsi ettekannete kogumik, 50 krooni tükk. Raamat, mis ammu ilmunud ja mis kirjutatud väikese lugejate arvuga keeles, võiks eesti rahvuskultuuri huvides küll põhimõtteliselt olla intellektuaalne vabavara, mille eest tasu võiks olla sümboolne, kui üldse.

Näiteks otsustasime äsja koos Andres Tarandi ja Rein Ruutsooga anda vabaks raamatu «40 kirja lugu» teksti, mida Amazon.com soovis digitaliseerida. Raamat ilmus 20 aastat tagasi ning on ammu bibliofiilne haruldus. Aga kui mõni autor või pärija vanu raamatuid vabakasutusse anda ei soovi, jäetakse talle õigus nii otsustada.

Hoopis teine küsimus on uute raamatute digitaalne avaldamine, mida Google’i leping praegu üldse ei puuduta, kuid mis peaks meid samuti väga huvitama. Ka seda saab juba nüüd teha mitmel viisil: kas autori või kirjastaja või raamatukogu kodulehel, tasuta või tasuliselt, mõne digitaalse publitseerija kaudu (Amazon.com on populaarseim) või kusagil mujal, enamasti ikka tasu eest, mis on üldjuhul väiksem kui paberil trükitud raamatu eest.

Kui raamat on juba paberil avaldatud, tuleb lahendada kirjastajaga küsimus, kas, millal ja mis tingimustel digitaalne avaldamine võiks olla lubatud. Ajakirjade puhul näiteks peetakse heaks tooniks oodata mõni kuu, enne kui tekstid (või osa tekste) internetis vabaks lastakse. (Vahemärkus: lõpuks ometi on eesti kirjanduse ajakiri Looming vähemalt osaliselt netis kättesaadav!)

Värske raamatu puhul võiks ooteaeg olla näiteks aasta või isegi rohkem, aga kõik see on ju kokkulepitav, sh ka digivariandi keelamine, kui keegi tõesti mingil juhul ei taha, et ükski eestlane või Eesti-huviline teises Eesti või maailma otsas tema raamatule iialgi ligi pääseks. Samas, väikeses keeleruumis, väikesel raamatuturul tuleks lähtuda pisut teistest reeglitest: meil võib olla ja peab olema rohkem missioonitunnet, nii et me omi teoseid USA suurele turule mõeldud ülirangeid autoriõigusi üle võttes päriselt ära ei keelustaks.

Kolmas küsimus on raamatu olemasolu, st tiitli ja lühitutvustuse digitaalne kättesaadavus raamatukogude kataloogides, mis minu meelest võiks käia tsiteerimisparagrahvi alla ja see võiks küll olla tasuta, aga ka siin peab tagametsa külakirjanikule jääma tema püha õigus see patune asi ära keelata.

Google’i pakutud autorilepingu ettepaneku sisu iseenesest ei ole nii suur koll ühtigi, kui esimese ehmatusega paistis, ehkki ettepaneku vorm võinuks, jah, olla teistpidine: leping tuleks ikka sõlmida nõusoleku andmiseks, mitte sellest lahtiütlemiseks. Aga küsimise ebaõnnestunud vorm ei tee olematuks tõsiasja, et Google tahab praegu ära teha selle kultuuritöö, mis meil endil on paraku tegemata jäänud, aeglane metsarahvas, nagu me oleme, ehkki kiitleme kangesti oma tiigrihüppega – kuhu küll? Paljude kultuuritegelaste poolt paar aastat tagasi algatatud ja mitme ministri heakskiidetud Estika kultuurivärav on samuti ikka alles idee, mitte tegu. Miks?

Kokkuvõttes: eesti kultuuritekstide digitaalne kättesaadavus on igal juhul parem kui kättesaamatus.

See on tegelikult meie vältimatu, ainus võimalus lähitulevikus emakeelse kultuurina edasi kesta. Valgus saagu!