Iseõppinud majandusfilosoof: majanduskriis on rahvamasside riisumine suures ulatuses!

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tühjad pihud: majandusmõtleja Kalev Jaik (paremal) on veendunud, et majanduskriisi käigus riisub ülemaailmne pangandussüsteem inimeste raha ja varanduse otse nende nina alt.
Tühjad pihud: majandusmõtleja Kalev Jaik (paremal) on veendunud, et majanduskriisi käigus riisub ülemaailmne pangandussüsteem inimeste raha ja varanduse otse nende nina alt. Foto: Alo Lõhmus

Tartu iseõppinud majandusmõtleja Kalev Jaik usub, et on paljastanud maailmamajanduse üleüldise häda põhjused. Kas tegu on tunnustamata geeniuse või ärevatel aegadel ikka esile kerkiva tüüpilise õnnetusekuulutajaga?

See on nagu ühes vanas heas filmis, kus veidrikuks peetav vandenõuteoreetik paljastab ühes imekauni Julia Robertsiga ülemaailmse vandenõu, mis tõepoolest eksisteerib. Kalev Jaik (67) on suur sõbralik mees, roheline nokkmüts peas ja mütsialune mõtteid tulvil täis.



Mõned neist mõtetest on üsna pöörased: näiteks usub mees, et alates Napoleoni taandumisest Moskva alt on sündinud ülemaailmne impeerium, mis kõigest etendab eraldi riikide olemasolu. Seda impeeriumi juhib pangamaffia, mille eesmärgiks on inimesi regulaarsest röövida ning muuta nad õnnetuks – ja muu hulgas ka sigimatuks. Vahelduse mõttes harrastab härra Jaik isegi termodünaamika seaduste korrigeerimist.



Selliseid mehi on Tartu täis. Kuid Kalev Jaiki majandusalased ideed – näiteks seisukoht, et raha on tegelikult kõigest võlakiri, mida ei saa muuta omaette kaubaks ning millega ei tohiks seetõttu ka kaubelda – on viimastel nädalatel põhjustanud elavat arutelu investeerimispanga LHV kundede internetifoorumis, mis üldiselt on teemavalikult üsna snooblik ja skeptiline. Ka Jaiki ideedes kaheldakse, kuid nagu näha, neid vähemalt arutatakse.



Jaiki raamatud kõnekate pealkirjadega «Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus» ning «Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad» ootavad lugejaid Tartu Ülikooli raamatukogu avariiulitel.



Isegi kui Jaik ei osutu nii teraseks vandenõuteoreetikuks nagu tema kolleeg Hollywoodi filmist, ei saa keegi eitada, et see mureliku ilmega mees oli üks väheseid, kes kahtles maailmamajanduse imeveskis juba siis, kui kõik näis veel suurepärane.



Kaks aastat tagasi, kui kestis veel suur majandusbuum, ütlesite teie ühes raadio «Ööülikooli» saates, et keskpangad, kaasa arvatud USA keskpank, ainult teesklevad rahanduse kontrollimist, seda tegelikult kontrollimata. See näib nüüd olevat tõeks osutunud. Teiseks ennustasite, et võlakirjadega kauplemine toob kaasa suure krahhi.



Illusioonidega kauplemine üldse. Selles ei ole midagi erakordset, seda on olnud varemgi. Selle põhjused on väga selged. Et turul saaks toimuda kaubavahetus, peab olemas olema mingisugune raha hulk, et kaupu saaks üksteise vastu vahetada.



Aga kui pangandussüsteem tõmbab osa rahast ära, siis ei saa kaupu enam raha vastu vahetada. Seda tehakse sihilikult, tõmmatakse raha ära. See on väga hästi tehtud, sest majandusteadus pole seni andnud raha definitsiooni, kõik seletused on nii segased, et me ei saagi öelda, mis on raha ja mis ei ole. Mina olen ajaloos üldse esimene, kes rahale mingisuguse definitsiooni annab.



Raha on teie definitsiooni järgi vaid omandiõigus mingile varale?


Omandiõigus, mis on muudetud illusoorseks kaubaks. Aga omandiõigus ei saa kunagi kaup olla. Raha on lihtsalt võlakiri. Kes raha vastu midagi loovutab, see lihtsalt laenab selle välja. Olemasolev majandusteadus ja juura aga tunnistab, et tegu on võrdväärsete asjade vahetusega, ostu ja müügiga. Mina väidan, et see ei ole ostmine ja müümine, vaid laenamine.



Kuna majandusteadus on meil nagu teoloogia, mis ei ole tegelik teadus, siis majandusteaduse võltsingute kattevarjus õnnestub pankade süsteemil üle maailma teha mahhinatsioone. Pangandussüsteem püüab hoiuseid inflatsiooni abil riisuda.



Finantsmahhinatsioonide all peate silmas raha väljalaenamist ning aktsiate, võlakirjade ja kurikuulsate keeruliste finantsinstrumentidega kauplemist?


Jah, ja nende tühistamist. Ka Eestis on mitmed inimesed leidnud, et pangad laenavad välja raha, mida neil tegelikult ei ole. Mina nimetan seda valeraha tegemiseks. Kui pank oleks tegelik kapitalistlik eraettevõte, siis lubaks riik tal tegutseda nagu meil, eraisikutel. Kujutage ette, et ma hakkan pankuriks, hakkan inimestele raha laenama.



Välja laenata võiksin ma ainult seda raha, mis mulle laekub. Mitte mingit raha emiteerimist erapanga poolt olla ei tohiks. Aga meie süsteemis emiteerib erapank raha tegelikult nii palju, nagu ise tahab.



Aga nad ju annavad raha välja vaid nii palju, nagu neil endil on kaetud nõuetega teiste isikute vastu?


Jah, ta võib iseendale variisikute kaudu laenata ja nõudeid tekitada. Aga mingit piiri tegelikult ei ole. Rahandussüsteem pole kusagil tasakaalus, seda rikutakse juba viimased 200 aastat alatasa: kogu aeg on kas defitsiit või üleküllus. See on nõnda sätitud kunstlikult, et majandus ei saaks kriisist kuidagi välja.



Kas kodulaenu väljastamine on samuti lubamatu?


Kõigepealt riisub pankade süsteem oma mahhinatsioonidega kogu ühiskonna nii paljaks, et mitte kellelgi pole mingeid hoiuseid. Ei ole võimalust, et inimene kogub esmalt raha ja ostab siis korteri. Seda võimalust ei ole, sest inflatsioon sööb kogutu ära, pangad lähevad pankrotti jne. Nõukogude ajal ehitati palgast individuaalmajad, mida on täis terve Eesti – mitte keegi ei saanud mingit laenu. Ka kooperatiivkorterid osteti palgast ja säästudest.



Kas inflatsioon ei ole siis paratamatu nagu omamoodi loodusseadus?


Mitte mingil juhul. See on ainult valeraha tegemise tagajärg. Mingit looduslikku või loomulikku inflatsiooni ei ole olemas. Inflatsioon on ülemaailmselt finantsmahhinatsioonide tagajärg, see on nii igal pool, kuigi erineval määral. Terve majandussfäär on eesti keeles öelduna üks suur kurejutt rahvale.



Kuidas korraldada raharinglust, kui erapanku ei ole? Kust ma oma palgaraha siis kätte saan?


Riik kui selline ei lubaks erapanka, vaid teeks riigipanga. Ajaloos on kogu aeg olnud nii, et kus on vähegi riiki, seal ei lubata erapanku. Kujutage ette, et näiteks koolis hakkab õpilane teistele raha laenama. Või keegi teeb sõjaväes laenukontori, annab sulle habemeajamisaparaadi laenu. Sellised asjad on nii koolis kui sõjaväes raudselt keelatud.



Miks?


Sest sõjavägi ja kool pole lihtsalt selle otstarbega.


Seal on veel teine moment: laenates tekib kohe altvedamine. Nutikamad veavad teisi alt. Selle eest aga hakatakse neile kätte maksma, algavad peksmised. Osa inimesi poob ennast lihtsalt üles. Seetõttu keelab sõjaväeosa komandör igasuguse omaalgatusliku laenuandmise. Nõukogude Liidus oli iga ettevõtte juures vastastikuse abistamise kassad.



Nende abil said töötajad toetada laenuga kaaslasi, kellel oli mingi õnnetus juhtunud. Oleks võinud ju lasta neil omal käel laenu küsida. Aga nii võib tekkida olukord, kus laenaja ei saa raha tagasi, tekivad konfliktid. Riik võttis laenamise enda kontrolli alla mitte niisama, vaid et hoida ära tagajärgi, mida toob kaasa see, kui inimesed hakkavad eraviisiliselt üksteisele laenama.



Kuidas tuleks teie meelest olukorda parandada?


Kõigepealt tuleks teoreetiliselt paika panna, mis on raha, mis on laen. See teeks majandusasjad inimkonnale selgemaks. Akadeemiline majandusteadus seda ei valgusta. Majandusteaduse alused tuleb alles välja töötada, siis hakkame nägema, kus need vead on. Praegu ei kujuta inimesed ette, kuidas majandus toimib, mis on ülekülluse põhjuseks.



Miks praegu keegi midagi müüa ei saa, laod on kaupa täis, tootmine kahjumis? Mina paljastan, et tootmine ei saa kunagi olla kahjumlik. Tuleb lihtsalt kõrvaldada riisumine.



Et kui ei riisutaks, siis oleks iga tootmine kindla peale tulus?


Jah, muidugi.



Kas see pole vastuolus üldise loogikaga? Elusorganismide seas näiteks toimib looduslik valik, kõik ei ole edukad.


Majanduses vist niimoodi ei ole, sest tootja võib saada küll väiksemat kasumit, aga mitte kahjumit. Tootja ei tooda ju mingit suvalist asja ükskõik kui palju, vaid alati kohaneb turule.



Kas pole võimalik, et mõnda ettevõtet satuvad juhtima rumalad ja ebakompetentsed inimesed?


Nii rumalat inimest ei ole. Vaadake talumajapidamisi, mis on tegutsenud tuhandeid aastaid. Neid on laostanud vaid maksud ja sõjad. Ettevõtteid laostatakse rahandussüsteemi kaudu, kaubavahetus pannakse seisma. Siis ei aita enam ükski tarkus. Ka näiteks aktsionärid jäävad enamasti kahjumisse, ehkki mõni üksik võib-olla ka võidab midagi – see on nagu loterii. Tean seda omast kogemusest, isegi kõige suurema buumi ajal ei saanud ma oma aktsiatest mitte mingit kasu. Olen olnud paljude aktsiaseltside aktsionär.



Milline oleks teie käitumisjuhend inimestele tänases olukorras?


Ainuke sissetulek, mis inimesele kasu toob, on tema tööpalk. Mingit võimalust raha säästa või kapitaliks muuta ei ole. Võib investeerida haridusse, iseendasse – asjadesse, mida ei saa ära võtta. Sest mida saab ära võtta, see ka läheb, seda ei saa hoida.



Kui majanduskriis on esile kutsutud sihilikult, nagu te väidate, siis kuidas saavad selle esilekutsujad kriisist kasu?


Kui tehakse täisstsenaarium, siis lähevad pooled ettevõtted pankrotti. Mitte mingil juhul ei ole see stiihiline protsess. Korraldajad saavad kasu sel moel, et inimeste omanduses olevad aktsiad tühistatakse pankrottide käigus, ettevõtete reaalvarad aga saadakse endale. Kõik pangahoiused, mille kohta on samuti kusagil reaalvarad, lähevad tühistamisele. Inimesed jäävad kõigest ilma.



Tekib deflatsioon, mis tähendab, et igaüks, kes on laenu võtnud, peab selle mitmekordselt tagasi maksma. Rahanumber jääb küll samaks, kuid raha on muutunud kallimaks. Inimeselt võetakse ära viimane varandus ja ta jääb eluks ajaks panga orjaks. See on rahvamasside riisumine suures ulatuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles