Muusikailma vanajumala selja taga on Viljandi kultuuriakadeemia ansambel Paabel. Põhjaliku kaalutluse järel end pärimus-fusion’i viljelejateks pidav seltskond üllitab neil päevil debüütalbumi «Epöpoa» (see ei ole trükiviga!) ja asutab tuurile. Kirsimäe aida kohviku vestlusringi kogunesid Tanel Kadalipp, Erko Niit, Arno Tamm ja Tõnu Tubli.
Alustuseks saate taga rääkida Sandra Sillamaad, kes õpib praegu Rootsis. Tema on «süüdi» Paabeli sünnis.
Arno: Sandra otsustas minna Põlva folgile, mis on rahvamuusikatöötluste konkurss. Ta tahtis osaleda millegi põnevamaga ja teha projekti džässitudengitega. Niimoodi vähehaaval korjaski ta meid maja pealt üles.
Kas nimi Paabel oli juhuslik või on selle ajalooline tähendus seotud ansambli meelestatusega?
Tanel: Bänd sündis ajal, kui nägime filmi «Paabel», kus seda sõna kasutati, märkimaks erinevate kultuuride segu. Kuna me just otsisime nime, siis pakkusingi välja Paabeli kui segu kõikvõimalikest stiilidest. Alles hiljem hakati küsima, kas see on seotud torni ja religiooniga.
Teie seaded teevad kontsertidel väga julgeid ja ootamatuid pöördeid. Kas te ei karda, et kuulajad ree pealt maha kukuvad?
Arno: Vastupidi. Näiteks professionaalse muusiku Marko Mäe kommentaar oli, et sa lähed Paabeli kontserdile ja juba ootad, et mingi hullus tuleb või midagi pööratakse pea peale.
Tõnu: Kui kunagi hakati bändi looma, oli Tanel esimene, kes kasutas sõna, mis mulle väga meeldib – sünergia. See on asja juures kõige olulisem. Laval ongi tore see, et kõik jääb lahtiseks. Lood on teada, ideeliselt on neil ka vormid, kuid metsikult keerulised vormid, mis kogu aeg ajavad juhtme kokku. Samas jääb võimalus laval kõigiga suhelda ja sealt see tekib.
Kas see ei paina, et kogu aeg tuleb midagi pöörast välja mõelda? See tõstab lati kõrgele.
Tanel: Ei ole nii, et tuleb välja mõelda, see lihtsalt tekib. Lugude tegemise käigus, mis enamikus valmivad Sandra sauna eesruumis paaripäevastes laagrites, tekivad mõtted ja neid me järjest arendame. Plaadile talletatud lood on olnud poolteist aastat töös ja läbinud eri etappe.
Praegusel kiirel ajal on paljudel muusikutel mitu bändi, et ära elada. Keegi kirjutab seaded, proovis nämmutatakse paar korda läbi ja minnaksegi juba lavale. Miks te nii palju vaeva näete ja laagreid korraldate?
Tanel: Paabel ei ole lihtsalt bänd. On tekkinud väljend «Paabeli pere». Selles on sarnased tüübid, kes mängivad eri stiile, džässi, rokki, käime tihedalt läbi. Me oleme kõik oma muusikaliste vaadetega, kuid need spektrid, mis meil individuaalselt on, kattuvad teatud määral. Mäletan, kui tulime esimesest laagrist, kus tegime esimesed lood. Mõtlesin, et lõpuks on selline bänd, kus ei öelda, et üks või teine asi kõlab halvasti või imelikult. Öeldakse hoopis: lahe! Teeme veel! Ja kõik mõtlevad sarnaselt ja on oma energiaga kohal.
Arno: Lõpuks taandub ju igasugune musitseerimine ikkagi inimestele. Sa ei tee bändi elektrikitarriga, vaid Erkoga, kes mängib elektrikitarri. Kuidagi läks meil asi käima nii, et oli selge, et kõik annavad endast selle bändi jaoks kõik, ja sellest piisas. Kõik võtavad seda südameasjana.
Teete nii omaloomingulisi lugusid kui rahvamuusikatöötlusi. Kust läheb viimase puhul piir tunnetuses, et sa võid lugu töödelda ja väänata palju tahad, aga samas on tegu ajaloolise materjaliga, mille vastu peab olema lugupidamine? Kas teil on üldse selliseid piire?
Arno: Kindlasti. See on keeruline ja täpne maitsekuse küsimus. Me kasutame siiski originaalmaterjali, on see mõni regilaul või pilliviis, võimalikult autentselt. Kuna originaalmaterjal on tavaliselt laul või meloodiline materjal, siis sinna ümber saab ehitada ükskõik mida – see on meie vabadus. Iseenesest me neid laule ja lugusid ei väänagi, vaid seda maailma, mis nende ümber on. Vääname konteksti.
Tanel: Meil ei ole seda lähenemist, et vanasti nii ei tehtud ja nüüd ei tohi ka teha. Pigem panemegi labajala ja polka kokku. Ja kui seda teha veenvalt, siis ongi lahe. Kui sa suudad regilaulu puhul seda loo korduvas ehituses ja sõnades olevat ürgset väge muusikaga edastada, siis on juba hästi.
Tõnu: Bluffi ei tohi olla ja meil ei ole ka.
Miks te otsustasite oma esimese plaadi laivis teha? See on nõudlik vorm. Palju turvalisem oleks minna stuudiosse.
Tanel: Üks põhjus, miks me ei saanud stuudioalbumit teha, oli see, et me lihtsalt ei leidnud ühiseid aegu, et pikemaks perioodiks stuudiosse minna. Kõik on äärmiselt hõivatud.
Rääkimata sellest, et Sandra on Rootsis. Teiseks oleme selline bänd, mis lööb just kontserdil. Kontserdil on üks asi see, mida sa kuuled, teine aga see, mida sa näed. See energia, mis seal sünnib, kuidas seda purki püüda? Stuudios üksi või koos sisse mängides ei ole see energia sama, mis rahva ees, kui sa mängid täiega.
Plaat ja turnee
Paabel
«Epöpoa»
2009
Esitluskontserdid 12.–21. märtsini Kuressaares, Võrus, Viljandis, Tartus, Pärnus ja Tallinnas