Roy Strider: Tiibet karjub. Kaua veel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutasin umbes aasta tagasi Lhasast lahkudes Postimehes, et lämmatatud Tiibetis hääbub lootus. Täna 50 aastat tagasi toimunud tiibetlaste ülestõusu tähtpäeval peab kahjuks sõna «lootus» sellest lausest ära jätma. Unikaalse kultuuri- ja looduskeskkonnaga Tiibet ise hääbub, kaob. Aeg töötab Tiibeti kahjuks.
Kui veel eelmisel kevadel tundus väike valgusekiir selle maa jaoks kusagil ootamas, siis pärast Pekingi olümpiamänge on olukord okupeeritud Tiibetis võtnud veelgi mustema värvingu. Hiina võimud triumfeerisid ülemaailmsel spordipeol just nõnda, nagu võiski ette arvata, ning terrori ja kultuurilise genotsiidi vastu sõna võtnud inimõiguslased said tõsimeelsetelt spordifännidelt näiteks Eestis lausa sarjata.
Tõepoolest, keda huvitaks tänapäevasel meelelahutusajastul mõnisada hukatud ja surnuks piinatud inimest, kui samal ajal pakutakse sadadele miljonitele telerivaatajatele võimalust nautida näiteks lauatennist? Nüüd aga on olümpiapidu ammu möödas ja tollega seotud hoovad Hiina mõjutamiseks ära kasutamata käest lastud.
On naiivne loota Hiina Rahvavabariigi hoolega planeeritud käikudest juhuslikkust või järeleandmist kaeblikele palvetele parandada inimõiguste olukorda selles mammutriigis.
Dalai-laama põgenemisest anastatud kodumaalt on kirjutatud küll põnevaid raamatuid ja vändatud filme, kuid... lääneriikide taandumist oma majanduspartneri ees pole paraku sama haaravalt valgustatud. Ja kuigi kasumeid inimõigustest ülemaks seadnud kapitalism on iseenda raskuse all vankuma löönud, kardan ma, et see puudutab autoritaarse kommunismi ja neoliberaalse kapitalismi ühendanud Hiinat vähem, kui muu maailm sooviks.
Kui 1950. aastal Tiibetisse marssinud hiinlaste Rahva Vabastusarmee mägise maa territooriumi ebavõrdse jõuga vallutas, elasid tiibetlased võõrvõimu rõhumise all üheksa aastat. Seejärel puhkenud massirahutused ja meeleheitlik ülestõus päädis tänavalahingutega, mille käigus hävitati kahuritulega suur osa pealinnast, sealhulgas näiteks Norbulingka, dalai-laama Lhasa lähistel asunud suvepalee. Tema Pühadus põgenes kodumaalt Sikkimi budistlikusse kuningriiki ning läks sealt eksiili Indiasse.
Selleks ajaks oli välja kujunenud Hiina käekiri Tiibetis, mille võiks sõnastada lühidalt: vassi, venita ja uputa verre. Kümnendite möödudes on lisandunud hiinlaste forsseeritud migratsioon ning tiibetlastest nomaadide sundkorras ümberasustamine okastraadi ja valvuritega ümbritsetud kolooniatesse, jättes nad tööta, lootuseta, tulevikuta. Tõsi, alkohol on nendes vabaõhuvanglates vägagi odav. Sellistesse kontsentratsioonilaagrite-sarnastesse uusasumitesse on viimastel aastatel spetsiaalse riikliku programmi raames ümber kolitud umbes 860 000 tiibetlast.
Tiibetlased on järginud dalai-laama üleskutset rahumeelsusele ja kannatanud rõhumist, lootes vaba maailma abile. Maailma valitsused on vaikinud või sosistanud. Selle vaikuse mõõt on genotsiid.Tiibetlastele ei ole jäetud enam palju taktikaid. Panna ennast põlema? Ka selle eest saab kuuli. End Sichuani provintsi Aba linnas äsja toimunud meeleavaldusel protestiks põlema pannud tiibetlasest munka tulistati...
Eelmisel kevadel toimunud viimane suurem ülestõus Tiibetis uputati verre, nüüd on Tiibet taas välismaailmale suletud. Oleme rõhututega solidaarsed, hakkame vastu! Ükski diktatuur ei saa ega tohi olla vägevam maailma elanikkonnast.
Kui Tiibetis karistatakse oma lipu heiskamist vangla või hukkamisega, siis laseme nendel lippudel lehvida kõikjal. Märgilisest vastuhakust olulisemgi on majanduslik surve. Kellele müüks Hiina oma kaupu, kui ostjaid poleks? Võimatu? Aga kui eksport väheneks 40, 60 protsenti? Hiina toodete boikott kodaniku-, rohujuuretasandil on võimsam relv kui tankiarmee. Toetagem Tiibetit oma ostuotsustega ja tilgad moodustavad ookeani.
Ja siiski, täna heisatakse ülemaailmse toetuskampaania raames ainuüksi Saksamaa omavalitsustele vähemalt 989 lippu. Üle pika aja tunnen uhkust Eesti üle, kus kerkib okupeeritud Tiibeti lipp vardasse Ahja, Vastse-Kuuste, Põlva, Risti, Misso, Värska, Mikitamäe, Hanila, Martna ja Lihula vallas, aga ka Vastseliinas, Tartus, Põlvas. Hiina saatkonnad üle maailma on palunud tugevdada oma kaitset. Kuid milline vägi saab üleüldse kaitsta hääletu hukkamõistu eest?