Tiina Kangro: ped­o- fiilia­süüdistus võib olla ka salarelv

Tiina Kangro Foto: Pm

Hiljuti saime teada, et mullune aasta isa Hans Sissas polnudki rongaisa. Kohtuekspertiisis valminud DNA-analüüs tõestas, et ennast mehe sohipojaks nimetanud Rainer Kägo ei saa olla Sissase bioloogiline järeltulija. Aasta isaks nimetamise piduliku aktuse ja DNA-testi vastuse vahele jäänud nelja kuu sisse on mahtunud aga palju inetuid ütlemisi, süüdistusi ja laimu. Mängleva kergusega läks suur hulk kaasmaalasi – lehelugejaid, kommenteerijaid, asjalisi ja muidu-arvajaid – kaasa kontrollimatult lendu lastud väitega, lisades omalt poolt asjale veel tuure juurdegi.

Ütlus, et eestlased on Ladina-Ameerika rahvaist vaat et paremadki seebiooperimeistrid, näib paika pidavat. Ainult et kui mehhiklased ja brasiillased toodavad seepe täie teadmisega kui fiktsiooni, siis meie maal lüüakse süüdimatult vahtu päriselusid ja pärisinimesi.

Hea idee sünd

Ka järgmine lugu pärineb tegelikkusest. Möödunud sügisest alustas ühes Tallinna külje all asuvas vallas tööd uutmoodi kool hariduslike erivajadustega lastele. Vallajuhid nägid probleemi, et kõik lapsed ei sobi kas oma tervisest tulenevate takistuste või ka loomuomaduste, näiteks mõne erilise ande tõttu suurde kooli, ja kuna pisikesse külakooli oli aastate jooksul niigi koondunud hulk «nõrgemaid», otsustatigi uuele ideele ametlik platvorm luua.

«Kui niisugused lapsed saavad õigel ajal õiget haridust ja tuge, leiavad nad hiljem kergemini elus oma koha, tulevad toime, ja tegelikult säästame nii edaspidi hulga sotsiaalabiraha,» põhjendas abivallavanem mulle sügisel uue kooli rajamiseks tehtud kulusid, kui sel teemal artiklit kirjutasin.

Koolile valitud uus juht tuli välja Eesti jaoks innovaatilise ideega hakata lapsi õpetama täiesti individuaalselt koostatud õppekavade järgi, milles võib lapse eripärasid arvestades kokku siduda nii tavakooliprogrammi kui ka abi- ja toimetulekukooli õppekavad.

Idee kiitis heaks ka haridusministeerium, kes nägi uudses platvormis tulusat uuenemisvõimalust kogu Eesti koolisüsteemile.

Nii startiski kool septembrist 30 lapse, üheksa klassi ja uute põhimõtetega. Nagu ikka sellistel puhkudel, tuli uue direktoriga majja uusi õpetajaid, osa vanadest jäi meeskonda ja osa lahkus. Ja nii nagu ikka, selgus õige pea, et mõnedele «vanadele» uuendused siiski ei meeldi.

Appi, pedofiil!

Läbi pisemate naginate oli kõik talutav päevani, kui üks staažikas pedagoog otsustas käia välja kahtlustuse uustulnukast meespedagoogi «kahtlaste kalduvuste»  kohta. Nimelt oli tegemist sügisest kooli tööle tulnud kogenud loodusainete õpetajaga, kes andis lastele ka kehalise kasvatuse ja ravivõimlemise tunde. Üks kuuenda klassi tüdruk olevat söögivahetunnil talle heast peast sülle potsatanud.

Direktor teavitas kahtlusest otsekohe staažika õpetaja viidatud «lapsohvri» perekonda, kes teema läbi töötas, kuid kahtlustustele kinnitust ei leidnud – puudega lapsed on teinekord üliemotsionaalsed ega mõista puhtast viisakusest distantsi pidada. Siiski lõpetati koolis ennetava meetmena kõik individuaaltunnid ning üleskerkinud teema võeti luubi alla.

Džinn oli aga pudelist välja lastud ja järgmisena asusid tegudele staažika pedagoogi juhitava klassi kolme õpilase vanemad. Ema, kes oli korraldanud kodus oma vaimupuudega lapsele omaalgatusliku ülekuulamise ja selle ka telefoniga üles filminud, viis politseisse meesõpetaja kohta avalduse, et algatataks kriminaalasi.

Politseilt vastust ootamata lülitati sisse ka hulk järgmisi paanikanuppe: direktorilt nõuti meesõpetaja kohest vallandamist, vallavalitsuselt direktori tagandamist jne. Sinna-tänna esitatud kirjades-avaldustes muutusid «pedofiili» kuriteod üha suuremaks ja kujukamaks. Algsest ühekordsest «sülleistumisest» said «pidevad näppimised», «intiimsete kehaosade massaaž» jms.

Meesõpetaja palus direktorilt luba taanduda puhkusele kuni asjaolude selginemiseni. Lapsevanemad ja õpetajad käisid riburada ülekuulamistel, teemast erutunud vallajuhid asusid asjasse süüvimise asemel direktorit süüdistama, direktor ja kooli kollektiiv püüdsid veenda staažikat pedagoogi ja kolme perekonda säilitama rahu ja konstruktiivsust, sest koolitäis lapsi vajas õpetamist-kasvatamist. Kolme perekonna süüdistuslaviin kogus aga üha uut hoogu.

Kuu möödudes selgitasid politsei esindajad olukorda kooli üldkoosolekul ja andsid signaali, et menetlus hakkab lõpule jõudma ja nad ei näe takistusi meesõpetaja tööle naasmiseks.

Sügisest peale lastega tulemuslikku tööd teinud õpetaja pikk puudumine oli vahepeal jõudnud ärevusse ajada ülejäänud laste pered, kes tunnetasid, et tekkinud ebastabiilsus annab tagasilööke õppetöös, mis tundus eriti ohtlik kevadel eesseisvate klassilõpetamiste eel. Häiritud psüühikaga lastele on just stabiilsus ja järjekindlus väga oluline. Vallajuhtide poole läks teele paari­kümne allkirjaga pöördumine, kus nõuti kooli rahulejätmist ja kolme kisakõri korralekutsumist.

Kärss kärnas…

Päevast, mil meesõpetaja kooli tagasi tuli, alustasid kolm kahtlustest ülesköetud perekonda boikotti, keeldudes oma lapsi kooli toomast – see polevat turvaline paik. Polevat seni, kuni meesõpetaja ja koolidirektor on vallandatud.

Direktor sai kõrgemalt poolt juhtnöörid perede rahustamiseks õpetaja uuesti töölt eemaldada, kuni saabub lõplik ja kirjalik otsus politseilt. Nii ka sündis. Nädal hiljem saabus  politseist prokuröri kinnitatud määrus, millega kriminaalasi lõpetati. Süüdistuse esitamine ei tulnud kõne allagi, sest polnud ainest isegi kahtlustust esitada. Õpetaja naasis koolitööle. Kolm peret teatasid, et kool pole endiselt nende jaoks turvaline.

Algas uus Kolgata teekond, kus pered nõudsid, et vald hakkaks nende erivajadustega lapsi õpetama mõnes oma tavalises koolis või siis koduõppe raames kusagil mujal. Üle kooliläve nad keeldusid astumast ja «pahade» koolitöötajatega kõnelemast isegi kevadisel lõpuaktusel.

Juba on asi edasi kaevatud maavalitsusse ja haridusministeeriumi. Nõutakse, et kooli saadetaks üha uusi ja uusi kontrollreide, sest kõik, mis selles koolis toimub, on valesti ja korraldatud kuritegelikult. Välja on tuldud ka uue nõudmisega: võtta koolilt ära koolitusluba.

Täiesti uskumatu on, et nii vald kui ministeerium usuvad peaaegu pimesi kõike, mida kolmik räägib või kirjutab. Hoolimata sellest, et esitatavad kirjad kubisevad vasturääkivustest, ebakõladest ja isegi valedest. Kus suitsu, seal tuld – arvab volikogu juht. Ju ta siis ikka neid seal näpib – usub valla lastekaitse spetsialist politsei poolt kahtlustusest vabastatud õpetaja kohta.

Nüüd kavatseb vald kohustada direktorit korraldama kolmele lapsele «koduõpet» valla huvikeskuses. Mis sest, et see toob kaasa märkimisväärseid lisakulutusi vallarahva rahakotile. Ja hoolimata sellest, et kaks kolmest perest pole üldse selle valla elanikud.

Uskumatu on ka see, et seni täiesti kooliskäimisvõimelised lapsed on saanud arstidelt tõendid, mis kinnitavad nende tervislikke näidustusi koduõppele suunamiseks, ja et maakonna nõustamiskomisjon on teinud otsuse, et koduõpe tuleb praegusel juhul korraldada vallamajas.

Samuti see, et haridusministeeriumi järelevalveosakond on selgelt ühepoolse ja tendentsliku kaebuse põhjal võtnud seisukoha ja teatanud, et tekkinud olukorras on süüdi õppeasutuse juht, kuigi mitte keegi ministeeriumist ei ole sõnagi rääkinud ega selgitusi palunud ei koolilt, hoolekogult ega ülejäänud enam kui 30 lapse vanemalt. Õhus on aimdus, et vald on valmis ohvriks tooma kas või kogu vastloodud kooli, et vaid rahustada kolmikut, kelle tagataskus on imetabane mängukann nimega pedofiilia.

Kes vastutab?

Vallas räägitakse, et küllap on iga asi kellelegi kasulik. Ja et alanud on valimiseelne poliitiline võitlus. Võib-olla tahab keegi volikogust näidata kohta kätte vallavanemale ja võib-olla vastupidi. Ehk igatseb keegi olla selle väikese kooli järgmine direktor või tahab keegi «endistest» tagantjärele näidata, et uued tuuled puhuvad valesti.

Päris kindel on, et need, kes on üle piiri läinud, ei näe enam võimalust karussellilt maha astuda ja tahaksid vaid minna «lõpuni». Läbi on tilkunud ka, et ajalugu kipub korduma – ühe pere jaoks lõppes mõni aasta tagasi umbes sama mõõtu skandaaliga ka käimine eelmises koolis, ühes pealinna abikoolis.

Samas on raske visata kiviga nende kolme puudega lapse vanema pihta. Puudega lapse kasvatamine on Eestis väga pingutav, nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult. Sellised vanemad on tihti äärmuslikus stressis ja vajavad toetust, mitte seda, et neid kasutataks ära võimumängudes.

Ka nende lapsevanemate hüsteerilise tegevuse taga joonistuvad tähelepanelikule vaatlejale selgelt välja asjasse otseselt mittepuutuvate inimeste manipuleeriva tegevuse jooned, mille eesmärk on realiseerida isiklikke võimuambitsioone ja «ärapanemist».

Kool, mis on tegelikult osaliste parima tahtega loodud «eriliste» laste ja nende perede elukvaliteedi parandamiseks, vintskleb juba pea pool aastat täiesti mõttetute skandaalide kütkes. Kannatada saavad nii lapsed kui ka pühendunud pedagoogid ning lõppkokkuvõttes kogu Eesti, kui uue ja perspektiivika koolimudeli väljaarendamine sõjatandril takerdub.

Küsimuseks jääb, kes vastutab. Ja kelle kanda jäävad selle mängu mängimisega tekitatud kahjud. Kas mängijad üldse tajuvad oma tegude ja nende tagajärgede vahelist seost? Ja kui ei, siis mis on Eesti riigis valesti?

Kirjeldatud lugu leidis aset Saku vallas ja kõnealune kool on Kajamaa kool. Loo autor on alates sügisest Kajamaa kooli hoolekogu liige.