Õilis eesmärk, kahtlase väärtusega lahendus
Juhtkiri: kahtlane spordimaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesmärk võib olla üllas, aga mitte alati ei pruugi esimesena silmatorkav teerada sinna jõudmiseks kõige parem olla.
Ühelt poolt on vaieldamatu tõsiasi see, et Eesti inimeste tervisega pole lood sugugi head. Teisalt on vägagi küsitav, kas just tööandja spordikulutuste vabastamine erisoodustusmaksust on see samm, mis kõige paremal viisil inimeste tervist parandada aitaks. Maksudega möllamise asemel võiksid poliitikud ja ametnikud suunata kogu oma jõu sellesse, et ehitada, ka euroraha abil, spordirajatisi staadionidest suusaradadeni ja ujulatest jooksmiseks ja rattasõiduks sobilike kergliiklusteedeni. Et need oleks kättesaadavad kõigile.
Tööandjat ei tohiks karistada heade kavatsuste eest, ütlevad need, kelle arvates peaks ettevõtetel olema võimalus maksuvabalt töötajate sportimine kinni maksta. Mis saaks olla halba selles, kui firma maksab kinni korvpallisaali üüri, töötajate golfikursused või ehitab oma keldrisse jõusaali? Muidugi on see tore, aga paraku pole maksuvabastus vähemalt Eesti ja praeguse aja kontekstis nii üheselt vahvana tõlgendatav.
Miks? Esiteks saavad maksuvabastusest kasu vaid need, kes just praegu töötavad. Töötud, lapsed, pensionärid, üliõpilased ja terve hulk teisi maksuvabastusest ei võida.
Teiseks tuleks küsida, miks soodustada just tööandjate kulutusi spordile. Kui keegi ostab endale eraisikuna suusad või jalgratta, võiks teda ju ettevõtetega samaväärselt kohelda. Miks tahetakse tööandjad panna spordikulude tasujana paremasse seisu kui näiteks inimeste eraalgatusel loodud mittetulundusühingud?
Kolmandaks saavutatakse maksusoodustusega see, et sportimine muutub «palgapikenduseks», nagu seda kuni hiljutise ajani olid «ametiautod». Kuigi võib-olla just selline kõlav vastandus/võrdlus on ettepaneku tegijatel mõttes olnud, ei pruugi see terviseedenduslikku eesmärki silmas pidades olla kõige arukam variant. Võib-olla oleks inimesel tore vahel ala vahetada, äkki tahaks kolida sobivamasse spordiklubisse? «Palgapikendusena» kätte antud võimlaaeg pigem pärsib inimeste vaba tegutsemist ja ratsionaalset tervisesse investeerimist.
Neljandaks võib vastuväiteid esitada maksude haldamise seisukohalt. Mis siis on maksust vabastatav sport ja mis pole? Nimekirja koostamine saab olema keeruline ja tulemus võib olla vaieldav. Ettevõtjatel tekkiks hulgaliselt võimalusi vältida teenitud tuludelt maksude tasumist ja kirjutada sportimise alla kõikvõimalikke kulusid. Võitluses susserdajatega saaksid tööd maksuametnikud, kosuksid maksunõustajate rahakotid jne. Kuidas viimane edendaks rahva tervist, jääb mõistatuseks.