Teatrikuu toob veel kümme esietendust

Kõik, mis Jaanika Juhansoni uues lavastuses «Ja päike tõuseb» juhtub, toimub lavastaja sõnul peategelase Jake’i peas – suhted, inimesed, emotsioonid, meenutused ja mõtted. Atmosfääride ja keskkondade loomine, kus vaatajal tekib tunne, justkui vaataks ta teise inimese sees ringi, ongi Juhansoni ideaal, mille poole ta loomingus püüdleb.

«Vahel vaatan mõnda inimest saalis ja mõtlen, et kuidas oleks tema sees olla, kuidas tema näonahk kisub, kui ta hirmu tunneb, või et kui tal on halb olla, kas tal läheb siis silmade eest roheliseks,» kõneleb lavastaja.

Hemingway «Ja päike tõuseb» on kummitanud Juhansoni juba keskkoolist saati kui üks ilusamaid ja melodramaatilisemaid armastuslugusid. Mis ei tähenda, et lavastus melodramaatiline oleks. Vastupidi – Juhanson on püüdnud sentimentaalsused üle rõhutada, muuta kitšiks, et tegu oleks melodraama paroodiaga. Kunstroosid, kuld, kard, parukad, vilkuvad tuled ja silma kargavad värvid.

«Vindi ülekeeramine, kontrastid ja klounaad on minu jaoks vahel palju tõsisemad kui see «päris» elu,  kuidas «tegelikult» on,» tõdeb Juhanson.

Kitšiarmastuse mõttes võiks lavastust «Ja päike tõuseb» Juhansoni sõnul lugeda eelmisel kevadel lavale jõudnud «12 tooli» vennaks, kuid lavastaja ise rõhutab, et praeguse tükiga on tal isiklikum suhe – kui Ilfi ja Petrovi teksti lavastas ta pigem nalja pärast, siis nüüd minnakse mürgisemaks.

«Ning võib-olla ei olegi see niivõrd lavale jõudnud, aga ma olen ise pidanud väga palju asju selle protsessi jooksul läbi mõtlema – mis on üldse kunst ja kellega ning kuidas me seda teeme. Võib-olla seda, mis tegelikult muutub, on selgelt näha alles minu järgmises või ülejärgmises lavastuses,» arutleb ta.

Nn kirjandusklassikat (kuigi Juhanson rõhutab, et ta ei lase ennast absoluutselt eksitada sellest, et mingit asja peetakse kultuseks) võtab Juhanson lavastada seetõttu, et neis teostes peitub hea tugev narratiiv, millele kõvasti liha juurde pannes oma lavastus üles ehitada.

«Ja päike tõuseb» dramatiseeringus ongi ta koos Urmas Lennukiga algsesse teksti suhteliselt vaba käega suhtunud – mahlakates dialoogides leidub viiteid nii eesti lorilauludele kui ka Sõpruse Puiestee ja Genialistide lüürikale, samuti käputäis tsitaate Hemingway teistest teostest ning ka teistest lavastustest. Kes koodi tunneb, see mõistab.

Laulusõnad seetõttu, et Hemingway romaan või täpsemalt selle kontekst – atmosfäär, emotsioonid, meenutused – seostusid Juhansonile kõigepealt bändidega: Sõpruse Puiestee, Alumiinium, Sinu Sädelev sõber, Metro Luminal. Tundus, et nad ajasid oma tekstides sama asja mis Hemingway.  Algul pidigi nende bändide muusikast saama lavastuse soundtrack, kuid nüüd asendavad seda teised helid – vile, mürad, südame tukslemine jne.

«Laulusõnad lihtsalt ütlesid kõik liiga õigesti välja. Lähtusin põhimõttest «kill your darlings» ja loobusin sellest, mis oli mulle selle lavastuse juures kõige armsam,» selgitab lavastaja.

Nüüd on sountrack’iks teised muusikapalad, lisaks kõrg- ja madalsageduslikud helid ning võimsalt figureerib helipildis Juhansoni uus armastus – mikrofonid. Et võimendada emotsiooni, millega midagi öeldakse, mida sel hetkel tuntakse.

Aga see kõik on suuresti intuitiivne, nagu ka tantsud, mille kohta räägib liikumisjuht Einar Lints: «Minu jaoks on see eelkõige visuaaltekst – pildid, mis hakkavad omavahel kokku nihkuma ja moodustavad lõpuks mingi kujundi. Minevik, olevik ja võib-olla ka tulevik jooksevad omavahel kokku ja hakkavad kõlama.»

Hemingway tegelased on selles romaanis vanuselt 30ndate alguses, samas vanuses on ka suurem osa lavastustiimist, mistõttu arvab Juhanson, et teksti idee on neile kõigile ka isiklikult oluline: «See Hemingway ring – pidutsemine ja suhted ning 30ndate eluaastate algus –  on see aeg, kus tajud, et mingi osa elust on juba läbi, aga samas oled veel noor, aga mitte enam päris noor. Tekib igatsus millegi järele, mida ei oskagi seletada.» 

Sujuva kergusega on Juhanson mööda läinud sõja ja sõjajärgse põlvkonna frustratsiooni temaatikast, mida Hemingway debüütromaani puhul rõhutatakse – sõda lihtsalt ei puuduta teda isiklikult, ka tema põlvkonda mitte. Juhansoni eemärk on teha kunsti enda pealt, mitte olla teravalt sotsiaalkriitiline.

Uus lavastus

Ernest Hemingway «Ja päike tõuseb»
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Dramatiseering: Urmas Lennuk, Jaanika Juhanson
Kunstnik: Mihkel Ehala
Muusikaline kujundus: Tarmo Kesküll
Liikumisjuht: Einar Lints
Osades: Erni Kask, Silja Miks, Peeter Rästas, Margus Grosnõi, Velvo Väli jt.
Esietendus 13. märtsil kell 19

Uued lavastused märtsis Eesti lavadel

«Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud»
Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa
Tartu Uus Teater
Tallinnas Kanuti Gildi saalis
Esietendus 13. märtsil 19.30

Paaridele keelatud: Reklaamitakse kui abistavat rühmakoosolekut neile, kes soovivad vabaneda nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt sõltuvuslikust suhtest igatsusse. Näha saavat kahe remissioonis armastussõltlase pihtimust oma argipäevast. Üks tegijatest, Taavi Eelmaa, ei taha lavastusest pikalt ette kõneleda: «Eks see idee on kerkinud ikka igatsusest, armastusest ja surmast, asjadest, mida keegi on öelnud või tundnud ja ilma milleta ei ole elu enam tundunud elamisväärsena.

Vormiks on etenduskunst kõige laiemas mõttes. Räägime laval kõigist nendest nimetatud teemadest eelkõige subjektiivsest aspektist lähtudes, sest need on väga delikaatsed küsimused, mida saab eelkõige enda kohta rääkida. Me ei oska seda siin praegu kuidagi defineerida, sest eks me oleme mõelnud teha ikka midagi sellist, mida sõnadega väljendada ei saa, muidu poleks ju mõtet etendustele tulla.»

Karl Ristikivi «Hingede öö»
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Teatris Endla
Esietendus 14. märtsil kell 19

Rännak eneses: Lavastus, mille žanrimääratluseks on «rännak kahes vaatuses». Lavastaja Margus Kasterpalu selgitab temaatikat lahti nii:  «Jah, see on teekond. Või rännak. Või isegi Rännak. See võib alata näiteks kodus peegli ees, kui oled endale habet ajades sisse lõiganud.

See võib alata tänaval, kus kõndides otsid – kui mitte just teadlikult, siis poolteadlikult ometi – ümbritsevast mõnd sõbralikkuse märki, mõnd naeratust, küsimust või mida iganes, et kas või hetkeks tunda ennast ühena ülejäänuist. Väljatõugatuse- ja üksindusetundel on tuhat nägu.»

Carlos Gorostiza «Vana tango»

Lavastaja: Margus Prangel
Tallinna Linnateater, etendub Hobuveskis
Esietendus 14. märtsil kell 19

Julged teod: Näitleja Margus Prangeli lavastajadebüüt. Lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis.
Argentina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?
Lavastajana on Prangelil enda sõnul huvitav jälgida, kas midagigi tuleb laval välja iseenesest ja mis see on.

Näitlejate duo, Kalju Orro ja Andres Otsa valikut põhjendab Prangel teatri kodulehel: «Tundus, et neis on mingi eriline «asi» sees. Hirm oli ka natuke, sest ma ei tundnud Linnateatri vanema põlvkonna meestest kedagi isiklikult peale Andres Otsa, Kalju Orroga olime vaid teretanud. Lugemisproovides selgus, et probleeme meil omavahel pole. Klappisime ja mõistsime üksteist. Andres Otsaga oleme me lavakooli ajast alates läbi saanud. Ta oli minu paralleelgrupi õppejõud. Kui me kuskil nägime, siis me ei teretanud pelgalt, vaid astusime teisele poole tänavat, et käsi pihku panna.»

«Arbujad»
Luulekava
Lavastaja: Priit Pedajas
Eesti Draamateatris
Esietendus 15. märtsil kell 19

Ere luulepõlvkond: Arbujad on eesti kultuuri üks suuri legende ja luule kuldaja sümboleid, imetletud ja eeskujudeks saanud erakordsed autorid, lugu sõja jalgu jäänud ja harali saatustega põlvkonnast, samas on «Arbujad» aga ka 1938. aastal ilmunud luulekogumik, mille pani kokku kriitik Ants Oras.

Lavastaja Priit Pedajase sõnul keskendub lavastus eelkõige luulele endale, kuigi põgusalt avatakse ka arbujate taust: «Kangro, Masing, Merilaas, Viiding, Raud, Sang, Talvik... me teame neid nimedena küll, aga kui palju on aktiivses mälus nende luuletusi? Oluline on neid tekste uuesti lugeda, nendesse süüvida.

«Arbujad» olid ju juba see põlvkond, kes pöördus oma loomingus intelligentse publiku poole, nad kirjutasid mitmeplaanilist, sügavat luulet, kus oluline on ära tabada autori antud rütm, minna kaasa mõttega ja mitte tühjalt emotsioneerida. Sellega me olemegi tegelenud.»

«Hecuba pärast»
Dramaturg: Maria Lee Liivak
Lavastaja: Priit Võigemast
Tallinna Linnateatris
Esietendus 21. märtsil kell 19

Eksistentsiaalsed probleemid: «Hecuba pärast» on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen?

«Kuus reisijat»
Lavastajad: Jaak Prints ja Alissa Schneider
Esietendus 28. märtsil
Teatris NO99

Tants teatri suunas: Noorte inimeste tantsulavastus, mis on tugevalt kaldu teatri suunas. Kamp inimesi. Aga mis veelgi tähtsam – ruum. Ühed satuvad teise. Tundugu see paik loomaaia, lennujaama, supermarketi või hullumajana.

Mis juhtub, kui avatud ruumist saab ühel hetkel millegipärast suletud ruum. Sunnitud olek. Väljapääsmatuse tunne. Olukord on kurb, vahel lootusetu, vahel absurdne. Kuid mitte päris ilma helgete hetkedeta. Tuleb siiski suuta kuidagi koos существовать.

Jaak Prints ja Alissa Schneider kohtusid noortega nukuteatri noortestuudios tunde andes, detsembri alguses esineti sama meeskonna tööga noorte koreograafide sarjas «Hypekas». Nüüd luuakse terviklikum lavastus.

Andrus Kivirähk «Vombat»
Lavastaja: Merle Karusoo
Eesti Draamateatris
Esietendus 29. märtsil kell 19

Veel üks Kivirähk: Andrus Kivirähki uue näidendi «Vombat» nimitegelane on haruldane austraalia kukkurloom – kadumisohus asi, justkui mõni suguvõsa või sündmus, millest üha vähem mäletatakse. Näidend räägib aga sellest, kuidas minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme.

Aga mis siis saab, kui mingi mälestusekilluke, millele oma tänase tõe ja minapildi rajame, osutub valeks või väljamõeldiseks? Kas mäletamise kõrval on omamoodi tähtis ka võime unustada? «Vombat» räägibki – kivirähkilikult naljakas ja nukras toonis – mäletamise, unustamise ja väljamõeldise vahekorrast.

«Umbes»
Inspiratsioon: antidraama «Kanakõrv», Mart Usin
Lavastaja: Tarmo Tagamets
Kanuti Gildi saalis
Esietendus 30. märtsil kell 19

Umbes midagi sellist: Tegijad ise räägivad, et neil oli tekst, mis tähendas ühelt poolt väga palju (nt siis, kui kana liigutas kõrvu), teisalt aga ei tähendanud mitte midagi (nt siis, kui nad ütlesid 8243 korda «ma armastan sind»). Sellest korjati üles tera – hulganisti definitsioone (nt umbes nagu Rakvere Teater, Eesti Nuku- ja Noorsooteater või Võru Linnateater).
Põhimõte: Me teame ainult UMBES. Me teame ainult enam-vähem. Meie ülim tõde on umbes.
Hoiatatakse, et lavastuse seisukohad ei pruugi kattuda Rakvere Teatri ja Eesti Nuku- ja Noorsooteatri seisukohtadega.

«Kuidas ta seda teeb?»
Proov ühes vaatuses
Maskid: Rosita Raud
Kostüümikunstnik: Jana Volke
Kaido Rannik / Kristo Toots
Theatrumi saalis
Etendused 19. ja 20. märtsil kell 19

Miks teater? Kulisside taha kiigata on saanud vähesed. Meie tahame vaatajatele seda võimalust pakkuda.

On kaks näitlejat, kes teevad proovi ühe tekstiga, et minna castingu’le. See oleks nende elu šanss läbi lüüa, pääseda suurele lavale. Aga see ei ole lihtne, sest hakkama tuleb saada ise. Lavastajat ei ole, kunstnikku ei ole, muusikalist kujundajat ei ole, valgustajat ei ole, inspitsienti ei ole, isegi koristajat ei ole. Ideed ka ei ole.

On ainult lehekülg dialoogi, mis tuleb silmapaistvalt ette kanda. Aga millestki tuleb ju alustada. Koos katsetavad nad erinevaid teatrivorme, -stiile. Proovitakse läbi, milliseid võimalusi nad annavad, kuidas teater toimib. Miks üldse teater? Etendus esitab küsimusi, vastuseid ei paku.

Koostas Eva kübar