Küllike Lõhmus: emakeelest mitte ainult emakeelepäeval

, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllike Lõhmus
Küllike Lõhmus Foto: Pm

On emakeeletund ühes praegu veel oma valla koolis. Langeb laia lund. Ütlen lastele: «Vaadake, kui kauneid räitsakaid alla langeb!» Lapsed vaatavad, ütlevad: «Aga, õpetaja, lund ju sajab... Mis need räitsakad on?» Küsin, kas nad tõesti ei tea. Tuleb mitmesuguseid vastuseid: lumepallid, lumememmed, rämps, oksad jne.


Olen jahmunud. Aga jahmunud olen viimastel aastatel laste kesisest sõnavarast väga sageli. Isegi nii sageli, et hetketi tundub, nagu peaksin lastele emakeelseid sõnu kodus õppida andma.



Olen märganud, et mida aasta edasi, seda vähem teavad õpilased ka lausa igapäevaseid sõnu. Puhtprofessionaalsest huvist hakkasin enda jaoks talletama sõnu, mida terve klass ei teadnud. Mõned näited nimisõnadest: pale, laup, palmik, raag, nurm, aas, laas, haavik (arvati, et katkine koht), rääkimata verbidest möönma, pajatama, unelema, õhetama, õhkama, vältima, sillerdama jne.



Hämmingus on lapsed (4. ja 5. klass), kes loevad tööjuhist, et ühendada tuleb kaks lauset, kasutades juuresolevaid sidesõnu. Nad vaatavad ja imestavad ega hakka tööle – nad ei saa tööjuhisest aru. Kui on aga harjutus, kus öeldakse, et vältida tuleb sõnakordusi, on lapsed vägagi õnnetud, sest sõna «vältima» on neile arusaamatu. Nii tulebki õpetajal alustada sõnade tähenduse selgitamisest, nagu oleks tegu võõrkeelega.



Mis on siis viimasel kümnendil juhtunud, et lapsed ei valda enam eakohastki sõnavara, ei saa loetust aru? Põhjusi on mitmeid.



Esiteks arvan, et kodune suhtluskeel on minimaalne ja ajaliselt väga napp: vanematel lihtsalt pole enam kombeks oma võsukestega maast ja ilmast rääkida, neile ümbritsevat selgitada. Põhjenduseks tuuakse ajanappus. Ometi pole aeg siiski veel ilmast kadunud, seda leiab ikka, kui vaid tahtmist on. Lihtsam on laps kaelast ära saada, olgu siis õue või arvuti taha. Nii kaobki noorte aeg öiste tundideni tühja, arendamata teda raasukenegi.



Vaba aega võiksid sisustada ju raamatud? Näen igapäevases töös seda, et laps, kes loeb raamatuid, on palju laiema silmaringi ja sõnavaraga. Ent selliseid noori, kelle sõbraks on raamat, jääb aina vähemaks. Tõsi ta on, et lugemine ei huvita enam paljusid täiskasvanuidki. Hädapärast loetakse läbi mõned elulookirjutised, sest tuntute eraelus leidub ju nii palju põnevat, aga mida sellest lapsega ikka rääkida on. Ja pealegi, raamatud on ju nii kallid! Aga lapsed? Kas nemad polegi siis hinnalisim vara? Kindel on see, et kui laps (inimene üldse) loeb palju, on tal rikas sõnavara ja avar silmaring.



Väga oluline on ka, et meediast johtuv keelekasutus oleks igati korrektne. Vahel tundub mulle, et meedia on tervikuna jäänud ilma keelelisest nõustamisest. Ent ei tohiks, sest inimesel on ju kuulmis- ja nägemismälu. Kui ikka teleilmateates tuleb aastaid uudis, et «madalrõhkkond põhjustab Itaaliasse (pro Itaalias) sajuse ilma, või loed lehest, kuidas «point on tugevas tiimis», või kuuled kõrgharidusega kolleegilt, et «keiss on selles, et tuleb nendega diil teha», on nõutus suur.



Ning kui siis veel juhtud gümnaasiumiastmes õnnetult ohkama, miks ometi lõpuks meelde ei jää, et kuude, nädalapäevade, õppeainete ja keelte nimed kirjutame väikese algustähega, on noored kohmetunult vabandavad, et «sorry, aga inglise keeles on niimoodi!» OKst ja arvutikeeletusest ma üldse ei räägigi.



Muidugi võib lõputult väidelda teemal, kas emakeel on olulisem kui muud õppeained või mitte. Ent selge on see: kui inimene ei taba emakeele nüansirikkust ja võimalusi, ei saa ta aru ka ühestki teisest õppeainest. Olen õpilastele öelnud, et füüsikat või muusikat võid õppida üle ilma, kui vaid rahakott ja mõistus kannatavad, ent eesti keelt, oma emakeelt, saad õppida ja rääkida vaid siin, Eestimaal.



Igale rahvale on tema keel hindamatu varandus. Me ei või suhtuda oma keelde nii, et kõik seda niikuinii räägivad, milleks seda õppida. Eesti keelt ilusasti rääkida on väga raske ja üha harvemini seda kuuleb. Nii võib peagi olla käes aeg, et vaatamata mitmekordsele kõrgharidusele, ei saa kodanikku harituks pidada, sest tema kultuurituse reedab kehv keelekasutus.



Tahame rahvana kestma jääda. Teame, et üks rahvas püsib vaid niikaua, kuni püsib tema keel... Ja ometi häbeneme nii sageli olla oma keele korrektsed kõnelejad, egas me muidu sandistaks teda kõikvõimaliku võõraga. Peaks juba selge olema, et siin, Läänemere kaldal, ei saa meist kunagi pärisinglasi, küll aga võimegi jääda «võsajänkideks», nagu pakkus härra Jüri Kuuskemaa. See on termin, mis tõepoolest iseloomustab täpselt praegust keelelist olukorda. Kas me seda siis tahamegi: olla võõrad omas kodus?



Nii olengi jälle alguses tagasi, vaatan koos lastega, kuidas kargel kevadtalvisel hommikul õhetav päikeseketas silmapiirile kerkima hakkab ja puuokstel hõbeleb härmatist. Meie veel vaatame koos – ja räägime.



Armas lugeja! Räägi sinagi õhtuti oma väikesele lapsele või lapselapsele unejuttu, juhata suurem poeg või tütar hea raamatu juurde, arutle temaga loetut. Tee seda kõike meie ilusas keeles, sest emakeel algabki meie igaühe sügavalt südamest ja hingest. Ja mitte ainult emakeelepäeval…

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles