David Vseviov: emakeelse mõtlemise ülistuseks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Vseviov .
David Vseviov . Foto: .

Alustada lugu tõdemusega, et emakeel on suur väärtus, paistab olevat isegi kuidagi kohatu. Kuid õnneks on aeg soodne ja triviaalsuste meeldetuletamist praegu üldiselt aktsepteeritakse. Seega pole vist eriti suur patt, kui meenutada, et vähemalt osaliselt bioloogiliste olenditena vajavad inimesed täisväärtuslikuks eksistentsiks juurestikku. Nii ruumis kui ajas, nii laiali kui ka sügavikku ulatuvat. Piltlikult ongi emakeel oma olemuselt niisugune juurestik.



Ta seob meid nagu nähtamatu ämblikuvõrgu niidistik oleviku ja mineviku ainulaadse märgisüsteemiga. Ja sünnimüsteeriumi kaudu ei satu me ettenähtud ajal mitte lihtsalt ja ainult ilmaletulekuks määratud reaalruumi, vaid ka kommunikatiivsesse keeleruumi. Ruumi, mille on ammu enne meid kujundanud emakeelsed arusaamad ja väärtushinnangud. Ruumi, kus meie variandis hauguvad koerad spetsiifiliselt ja meile arusaadavalt ning koduselt auh-auh, aga mitte gav-gav või vau-vau.



Emakeele eelis «lihtsalt» keele ees peitubki selles, et teiste, hiljem omandatud keeltega võrreldes sisaldab ta «tavalistele» sõnadele lisaks ainult meile mõistetavat salakoodi. Salakoodi, mis kandub põlvest põlve ja muudab näiteks emakeelse «suve» või «hea ilma» üheselt mõistetavaks vaid meile. Et paljud sõnad-mõisted polegi oma sügava olemuseni lihtsalt tõlgitavad, seda kinnitab nende inimeste kogemus, kellele saatuse tahtel on antud mitu emakeelt ja kes on lisaks kaasa saanud ka jumaliku ande tajuda sõnade lõputut sisu.



Nagu Vladimir Nabokovi puhul, kelle ütlemise järgi rääkis tema pea inglise keeles, süda vene keeles ja kõrv prantsuse keeles. Ning ilmselt sellepärast on nii mitmedki Nabokovi teosed, nagu ka algul inglise keeles ilmunud «Lolita», jõudnud vene keelde autori enese «tõlkes».


Just nimelt kohendatuna, aga mitte lihtsalt tõlgituna kirjaniku ühest emakeelest teise. Emakeelne sõna ongi tegelikult midagi rohkemat kui lihtsalt sõna. Tal on mingi ainuomane ajalis-ruumiline mõõde. Ja lause «Käsmu mastimännid talvel» on lõpuni tajutav vaid eestikeelses ruumis.



Loomulikult suudab enamik meist rääkida ilmaoludest ja veel paljudel teemadel ka mõnes võõrkeeles ning seega paistab, et emakeele väärtustamisel pole erilist mõtet. Seda enam, et eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv on väike. Arvatavasti sellest mõttekäigust lähtuvalt ongi vahetevahel esinetud üleskutsetega muuta ameeriklastest enamuse keel Eesti riigikeeleks. Sest see tagavat äriedu (ilmselt on loogika selline, et tehingu objektiks on põrsas kotis ja tehingupartneriks kohalikust viletsama inglise keelega ärimees, kellel millegipärast õnnestub, keelelist eelist kasutades, müüa kvaliteedi ja hinna poolest viletsamat kaupa). See on paljuski illusoorne lootus. Samal ajal kui emakeele hülgamine või selle surumine ainult «köögiruumi» muudab meie maailma tunduvalt ahtamaks. Kõigepealt lõikab see läbi niigi hapra seose minevikuga, jättes meid nagu ankruta laeva sihitult lainetele ulpima, ning teiseks kitsendab see märkimisväärselt meie suhtlemisruumi. Ehk seda suhtlemisruumi, mis saab tekkida vaid üksteist täielikult mõistvate inimeste vahel.



Nende inimeste vahel, kellele emakeel pole kaugeltki ainult kunagi lapsepõlves omandatud mõnisada sõna (millegipärast tuli meelde Ilfi ja Petrovi «Kaheteistkümnest toolist» tuttav Ellotška, kelle sõnavara piirdus 30, kõigi tema mõtete avaldamiseks piisava sõnaga), vaid midagi enamat. Need on pooltoonid ja varjundid, rõhuasetused ja isegi pausid. Need pole kaugeltki ainult nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad jne, vaid ka lõhnad ja emotsioonid.



Ehk midagi sellist, mis on hinge ja südamega tunnetatud ning mille olemus on kõige täpsemalt ja arusaadavamalt väljendatav ainult emakeeles. Selles mõttes on emakeel nagu emapiim ning tavaliselt me kogemegi neid käsikäes. Ema poolt vahendatuna. Suu ja kõrvade kaudu. Ning selles ongi emakeele võlu ja väärtus. Ta sisaldab ema ja lapse, olnu ja oleva, järjepidevuse igavikulist seost.



Emakeeles lävimine kannab sedavõrd palju asendamatuid väärtusi, et neist vabatahtlikult loobuda oleks viimane rumalus, mis muudaks meid määramatult vaesemaks. Kuigi muidugi võib paari põlvkonna ponnistuste tulemusena ka Eestis põhimõtteliselt juurutada uue «emakeele», kuid selle sisuliseks tulemuseks saaks olla vaid Eesti riigi ja eesti rahva lõpp. Sest kui palju siis ikka on maailmas rahvaid, kes oleksid pikema aja jooksul emakeeleta suutnud säilitada oma identiteedi. Samas tunneb ajalugu arvukalt näiteid, kui keele kadumisega on suhteliselt lühikese aja möödudes kadunud ka rahvas ja riik.



Võib-olla üksikindiviidi tasandil pole selles veel mingit tragöödiat ja ka neid, vähemalt päritolult Eesti inimesi, kes aegade jooksul on eesti keelest kui emakeelest loobunud, on piisavalt. Nagu ka neid, kes oskavad olla põhimõtteliselt keeletud ja juuretud. Selliste inimestega polegi mingit probleemi.



Häda on aga neil, kes ei suuda väljaspool emakeelset ruumi elada. Kellele emakeelne ruum on nagu õhk. Mis on eksistentsiaalselt tunduvalt olulisem igasugustest pragmaatilistest kaalutlustest. Aga need pragmaatilised kaalutlused eeldavad tõesti mõningate teadustekstide kirjutamist üksnes inglise keeles (tuues vahel ettekäändeks ka vastava terminoloogia puudumise). Ja seda tulebki oma ja teaduse huvidest lähtuvalt teha. Kuid väita, et siinses emakeeles pole võimalik mõelda, on absurdne. Siin on vaja lihtsalt tsipakene rohkem pühendumist, sest suurusest tulenevalt pole eesti keeleruumis iseenesest midagi garanteeritud.



Samas on meil inglise, hispaania ja teisi suuri keeli emakeelena rääkivate inimeste ees tohutu eelis – eestikeelses maailmas on meist igaühe sõnal palju suurem kaal. Ja lõpuks teame ju kõik, milline nauding on omada kas või ühte, sind poolest sõnast mõistvat vestluskaaslast. Mis üldjuhul eeldabki suhtlemist emakeeles.



Samas peab silmas pidama, et eesti keele valdamine emakeelena ei tähenda automaatselt veel midagi; see ei anna rääkijale iseenesest mingeid eeliseid. Sest samuti nagu iga suvaline keel eristub ka emakeel loomalikust häälitsemisest ainult sisu poolest. Ehk edastatava sõnumi ja mõtete poolest. Ning selles, kas nimetatud Ellotška ja temaga sarnaste kodumaiste analoogide primitiivsus leiab väljenduse ema- või hilisema elu jooksul omandatud võõrkeeles, pole mingit vahet.



Seega ei ole emakeel ainult eelis, vaid pigem võimalus. Võimalus kasutada emakeele lõpmatut märgilist sügavust. Unustamata seejuures, et emakeeles ju mitte ainult ei räägita, vaid ka mõeldakse. Ja see, kuidas seda tehakse, määrabki kõik. Muuseas ka selle, keda tegelikult (väärtuste kandjana) saab eestlaseks pidada.   

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles