Nõukogudeaegsete rajoonide muutmine vabariigi valdadeks ei lahenda probleeme, nendib praeguse haldusreformi kava suhtes kriitiline kolumnist Enn Soosaar.
Enn Soosaar: parem vigane varblane peos...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis asub 1 350 000 inimest. Nad jaotuvad enam-vähem võrdselt kaheks. Pool elab viies suuremas linnas, pool 15 maakonnas.
Linnadest suurimas, Tallinnas on elanikke pisut üle 400 000, pingereas viiendal kohal asuval Kohtla-Järvel 42 000. Maakondadest jagub ruutkilomeetreid kõige rohkem Pärnumaale (4800) ja Harjumaale (4300), rahvast (viit linna arvestamata) Harjumaale (120 000) ja Lääne-Virumaale (67 000). Kolm väiksemat on pindalalt Hiiumaa (1000 km²), Valgamaa (2000 km²) ja Põlvamaa (2150 km²), rahvaarvult Hiiumaa (10 000), Läänemaa (28 000) ja Põlvamaa (32 000).
Keskeltläbi paikneb meil ühel ruutkilomeetril 31 elanikku. Piirkonniti erineb see märgatavalt. Kui Harjumaal on asustustihedus koos Tallinnaga 120 ja ilma Tallinnata 36, siis Saaremaal 12, Läänemaal 11,6 ja Hiiumaal 9,9. 222 omavalitsuses 227st ehk nii-öelda maal elab ühel ruutkilomeetril 16 inimest.
Euroopa teiste riikidega võrreldes on Eesti 43 000 ruutkilomeetrit silmatorkavalt hõredalt asustatud. Elamis?kvaliteedi võimalusi laiendavaid paljutalituslikke keskusi napib ja ääremaastumine on põletav probleem. Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve järel kuuendas linnas Viljandis elab vaid 20 000 inimest. Kuigi linnaks nimetatud paikade arv on viidud absurdse 47ni, jääb 15s elanike arv alla 3000, 18s alla 10 000.
Vahemaad on Eestis tavatult pikad ja infrastruktuur seetõttu ebaühtlaselt arenenud. Hajaasustusalade elanikel on oluliselt kitsendatud infrastruktuuri paljude normaalelu tagavate põhilülide kättesaadavus – olgu nendeks koolid, haiglad, kauplused või omavalitsusasutused, olgu liikluskorraldus, side või energiavarustus.
Statistilised andmed ja neist johtuvad majanduslikud tõsiasjad on iga haldusreformi vundament. Esitatu pakkus illustreeriva näite laialt väljalt. Ent nii olulised kui arvandmed ja majanduslikud kaalutlused on, ei piisa ainult nendest ülesande edukaks lahendamiseks. Nägema ning mõistma peame muudki. Allpool osutan kolmele seigale.
Esiteks. Haldusreformiga on üht- või teistpidi tegeletud 1990ndate hakatusest peale, tõsisemalt viimased kümmekond aastat. Askeldusi reformiga ja reformi ümber on saatnud üldsuse teravdatud huvi.
Ametimeestest ja asjaarmastajatest kaasalööjate rohkus on olnud meeldiv üllatus. Samas jahmatab asjaolu, et enamik reformijaid sipleb nagu kana takus selles halduskorralduse ja -liigenduse mudelis, mille sünnitas sovetiaeg oma vana lõhkumise maanias. 15 rajooni, tekitatud 1966. aastal toonaste võimumeeste suval, on siiamaani pühad lehmad. Ja nendest meelevaldsetest piiridest, mida külanõukogude tarvis veeti, näikse paljudel olevat oi kui raske loobuda. Värske kava põlistab kolhoosikorraaegse võrgustiku.
Ometi ulatub toimiv kohalik haldus Eestimaal ligi tuhande aasta taha. Nii halduse kahetasandilisus (kihelkond-maakond) kui ka üksuste piiristamine pärinevad muinasajast. Võõraste valitsejate hilisemad vahetumised tõid kaasa administratiivseid kohendusi, kuid laias laastus säilis süsteem 19. sajandini. Siis läks reformimiseks lahti. Kaardi iga järgmine ümberjoonistamine kahandas – paraku – respekti mineviku vastu.
Ma ei kutsu otsustajaid üles taastama kunagisi kihelkondi ja maakondi. Tänapäeva oludes pole see ei võimalik ega arukas. Aga haldusreform, mis jätab üleoleva võhiklikkusega arvestamata meie rikkaliku ajaloopärandi ja sajandite järjepidevuse – ei, see ei ole see, millega peaksid leppima Euroopa põliselanikud eestlased.
Teiseks. Meie maailmakuulsa majandusgeograafi Edgar Kanti tõmbekeskuste ja nende tagamaade õpetus ei ole aegunud. Liiatigi on tal andekaid järglasi. Teisisõnu: selleks et plaanitav ümberkorraldus toimiks enamust rahuldavalt ja osutuks arenguvõimeliseks, on teadlasi kaasata ja nende ettepanekutega arvestada vältimatu.
Teadlaste kainust vajame poliitikute jahutamiseks. Asi kisub metsa. Abrakadabra terminitega – nimetagu 15 maakonda 15 vallaks ja ligi 200 valda osavaldadeks – ei ole reform, vaid selle mängimine. Kas sama sõrmenipsuga kaovad maakonnad koos maavanema institutsiooniga? Minister seletab, et seda küsimust arutatakse edaspidi (!?).
Kolmandaks. Viimased pool tosinat aastat on kõiksugused ministeeriumid, ametid, komisjonid Eestimaad risti ja põiki hakkinud. Kes kaheks, kes kolmeks, kes neljaks, viieks… tükiks, mida nimetatakse piirkonnaks, ringkonnaks, regiooniks, alaks. Haldusreform, mis ei suuda kehtivas territoriaalses tohuvabohus korda luua, pole oma nime väärt.
Tunnustust ja toetust väärivad kõik suured ja väikesed, kes on viimastel nädalatel kinnitanud, et haldusreformiga ei ole aega oodata, et see tuleb kiirendatud korras ära teha, et riik peab kasutama kogu oma autoriteeti ja paratamatult sundigi, kui kännu taha kinnijäänud vankrit muul viisil liikuma ei saa.
Üks probleem siiski. Ellu saab viia reformi, millel on põhjalik ja mitmepoolselt läbitöötatud tegevuskava. Minister Kiisleri pakutu lonkab.
Häda ei ole üksnes selles, et liiga paljud otsad jäetakse lahti «paremaid aegu» ootama. Hoopis hullem: reformiks nimetatud ümberkorraldusel puudub jätkusuutlikkus. Muutes nõukogudeaegsed rajoonid Eesti Vabariigi valdadeks, seisame lõhkise küna ees edasi.
Nendel 15-l puudub ajalooline õigustus. Nagu puudub ka teaduslik põhjendus. Nad on omavahel ebasuhetes pindala suuruse, elanike arvu, asustustiheduse, tõmbekeskuste arengu, ääremaastumise ajakohasuse poolest. Nende majandussuutlikkus ja võimalused tagada elamiskvaliteeti erinevad rohkem, kui Eesti-suguses väikeriigis tohiksid erineda.
Möönan, et olen kimbatuses. Kõik need aastad olen innukalt toetanud uuendatud halduskorraldust. Paraku esitatakse meile toores ja küündimatu projekt. Siim Kiisler kirjutab: «Vigu saab parandada, kuid kaotatud aastaid ei anna meile keegi tagasi.» Niisiis oleme pandud valima: kas vigane varblane peos või tuvi katusel.