Kui paduvaene ja harimatu afgaan soovib kiirelt kätte suuremat summat raha, ei saa ta hoolimata selle riigi suurepärasest mobiilivõrgust võtta SMS-laenu nagu analoogse ühiskonnakihi eestlane.
Oopiumitalu töötab nagu SMS-laen
16. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahahädas afgaanile tuleb appi hoopis narkoärikas. Maksab küsitud summa kohe pihku ja lisab sellele mooniseemned käsuga põld maha teha ja järgmisel koristushooajal teatud kogus oopiumi vastu anda. Loomulikult on see saak iseenesest väärt mitu korda suuremat summat, kui maamees saab. Ja lepingu täitmata jätja ukse taha ei tule mitte inkasso, vaid Talibani võitleja, AK-47 üle õla.
«Inimene võtab laenu, mille saab tagasi maksta vaid moonides. Tal ei ole mingit valikut,» iseloomustab Mark Millar, kes tegeleb narkovastaste programmidega Suurbritannia Kabuli saatkonnas.
Millari sõnul on täiesti väär arvamus, et afgaanid kasvatavad mooni, sest teenivad sellelt märksa rohkem kui muudelt kultuuridelt. Ei. Suured summad liiguvad kesk- ja kõrgtaseme narkoärikate käes, lihtne põllumees müüb oma saagi üpris odavalt.
«Teised põllukultuurid, eriti nisu, on hinnalt üpris konkurentsivõimelised, eriti sel aastal tänu majandustingimustele,» väidab Millar. Sõltuvalt piirkonnast võivad mooni täiesti adekvaatsed alternatiivid olla ka näiteks sibul, safran või granaatõun.
Omaette probleem on samas kauba transport. Kui moonilaenu andja tuleb kaubale järele, siis näiteks sibulad peab põllumees ise turule toimetama. Alati pole selleks sobivaid teid, lisaks peab ta nõrgema keskvõimuga piirkondades läbima mitmeid kontrollpunkte ja maksma nende pidajatele kümnist, mis lööb kauba algse normaalse hinna lõpuks päris üles.
Afganistanis toodetakse rohkem kui 90 protsenti maailma heroiinist. Kuigi ka Vana Maailma, sealhulgas Eesti süstlaorjade mõnuaine saabub sealtkandist, pole see probleem Millari sõnul sugugi mitte peaasjalikult lääne oma.
Kõigist maailma riikidest elab enim oopiumitarvitajaid Iraanis. Seal on sellest mõnuainest sõltuvuses 2,8 protsenti elanikkonnast. Järgmine on Afganistan, kus sõltlased moodustavad 1,4 protsenti rahvastikust. Üle keskmise tõsine on see probleem ka Venemaal, Hiinas ja Kesk-Aasias.
Iraanis hukkus mullu just narkovastases võitluses väga palju politseinikke. See on ilmselt ka põhjus, miks muidu läänemaailmale pidevat peavalu valmistav Teheran on oopiumi leviku tõkestamises üks Afganistani valitsuse ja selle välismaiste nõustajate paremaid liitlasi.
Ülemöödunud nädalal toimus Iraani, Pakistani ja Afganistani ühisoperatsioon, mille käigus saadi kätte üle viie tonni oopiumi.
«Mida see tähendab ühe riigi jaoks? Mitte ainult kohutavaid mõjusid rahva tervisele, vaid ka surmasid ja lõhkiläinud peresid,» nendib Millar.
Ta toob näiteks Kabuli Vene Keskuse, 1980ndail ehitatud Nõukogude Liitu ülistava muuseumi, mis kodusõja käigus purustati. Praegu on selle tondilossi asustanud umbes pool tuhat oopiumisõltlast. Talvekülmade saabudes polnud see narkomaanidele mitte enam elu-, vaid ka surmakoht – mõnel päeval heitis hinge kuni viis inimest ning see sundis sekkuma abiorganisatsioone, jagama tekke ja toitu.
«Igaüks neist 500 inimesest tuleb mõnest perekonnast. Suurem osa on mehed, see tähendab, et mõne pere võimalikud leivateenijad,» lisab Millar. Saamaks teada, paljusid inimesi Vene keskuses toimuv õud mõjutab, soovitab ta korrutada selle elanike arvu võimaliku pereliikmete arvuga.
«Siin on tõeline naiivsus narkootikumide mõju suhtes,» iseloomustab Millar afgaanide teadlikkust moonitoodete mõjust tervisele.
Näiteks on Afganistanis ammustest aegadest levinud tava, et vaibakudujad annavad oma lastele oopiumi, et nood vait oleksid ja emal tööd teha laseksid. «Nad peavad, sellel on majanduslik põhjus,» nendib Millar. Inimesed kasutavad oopiumi ka seetõttu, et neil pole ligipääsu muudele ravimitele. Saamata aru, et see mitte ei paranda häda, vaid ainult leevendab piinu ja tekitab sõltuvust.
Samas ei näe Millar rahvameditsiiniliste juurtega oopiumikasutamises sugugi tõsiseimat probleemi. See on kogu aeg enam-vähem samal tasemel püsinud. Palju hullem on jõudsalt kasvav süstivate narkomaanide arv.
Heroiinisüstimise avastasid enda jaoks keerulistel aegadel Pakistani põgenikelaagreis muserdavat ja hämarate perspektiividega elu elanud afgaanid. Kodumaale naastes tuli nendega kaasa ka see komme, mida soodustab tänapäeva Afganistani ka mitte just roosiline elu.
Eraldi traagilise uute sõltlaste tekkeviisina toob Millar näite Helmandi provintsist, praeguse Afganistani põhilisest narkokasvatusalast. Nagu külaühiskonnas ikka kombeks, on ka lastel põllu- ja majapidamistöödes oma roll. Üks neist on muuseas küpsetest moonikupardest saagi koristamine. Lapsed ei kasuta kindaid ja saavad narkoaine kätte käenaha kaudu. Taas on mängus kohaliku rahva teadmatus selle aine ohtlikkusest.
«Afganistan ei saa lähiajal moonivabaks, kuid praegustes majandustingimustes on rahvast lihtsam veenda,» tõdeb Millar. Oopiumihinnad on hetkel madalad ja nisu omad kõrged – see annab hea argumendi talupoegade veenmiseks.
Tema hinnangul on positiivne tendents juba see, et praeguseks kasvatatakse suurem osa oopiumist lõunaprovintsides. Läbi eelnevate sajandite on põhilised moonipiirkonnad aga asunud hoopis kirdes.
Traditsiooniliselt asualalt on mooni välja tõrjunud seal tugevnenud keskvõimu positsioon ja paranenud julgeolekuolukord. Mis tähendab, et mida rohkem lõunas kord majja saadakse, seda vähem jääb narkoärikatel ka seal tegevusruumi.