Tugevatele teadlastele ahvatleva keskkonna loomiseks peab Eesti riik astuma ühe väga lihtsa, aga üliolulise sammu, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Martin Hallik.
Martin Hallik: heade mõtete maksuvabastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti tuleviku kindlustab teaduspõhine ja ekspordivõimeline majandus. Teaduspõhise ettevõtluse soodustamine on eriti oluline praegusel majanduskriisi ajal, kus eraettevõtted sulgevad keerulises olukorras eelkõige uurimise ja tootearendusega seotud struktuuriüksusi. Meile kõige lähem ja arusaadavam märk selle suundumuse tõsidusest on mõne nädala tagune Nokia otsus sulgeda oma uurimis- ja tootearenduskeskus Jyväskyläs.
Oleks igati loogiline, kui Eesti ettevõtete raha uuringuteks ja innovaatiliste toomislahenduste uurimiseks liiguks eelkõige Eesti ülikoolidesse. Ülikoolide finantside kasv on viimastel aastatel olnud selgelt seotud teadusraha kasvuga. Eraettevõtete raha teadusuuringuteks on senini olnud veel tagasihoidlikus suurusjärgus. Ülikoolid tegelevad suures ulatuses fundamentaalteadusega seotud uuringutega. Iga teadlane soovib eelkõige tegeleda selle uurimisprobleemiga, mis teda huvitab. Heal juhul sünnib lisaks teadusartiklitele ka mõni patent.
Paraku ei ole kindel, kas selle patendi alusel ka midagi tootma hakatakse. Teadlase jaoks pole sel enam erilist tähtsust, sest tema töö on tehtud. Rakendus jääb kellelegi teisele. Paraku on rakenduslahenduste lüli ülikoolide ja ettevõtjate vahel praegu veel puudulik. Neid inimesi, kel on ärivaist ja samas väga head teadmised teaduse võimalustest, peaks olema märkimisväärselt rohkem. Ilma nende inimeste jõulise panuseta jääb teaduspõhine majandus loomata, sest teadlane jääb tegema teadust, mis teda huvitab, ning ettevõtja jääb oma raha paigutama ikka sinna, kust kasum tuleks võimalikult kiirelt ja tavamõistusele kergelt arusaadaval viisil.
Erasektori tellitud rakendusteaduse suurem osakaal oleks oluliseks abiks nii ettevõtjatele kui ka ülikoolidele. Ülikoolid ongi tänapäeva Eestis põhiline jõud, kes võiks tegeleda teaduspõhiste rakenduslahendustega. Pidades silmas Eesti eksportiva erasektori väiksust, peaksid ülikoolid olema suutelised haarama uurimistellimusi välismaalt. Erasektori seotus tagaks ka selle, et võimalikult paljud väljatöötatud lahendused ja patendid leiaks väljundi tegelikku ellu. Nii nagu teadlase olemuses on olla uudishimulik ja kahtlev, nii on ettevõtja olemuses olla otsustav ja kasumit taotlev.
Riigi asi oleks luua maksusoodustustega tingimused, et eelkõige Eesti, aga ka välismaa ettevõtjad tahaks oma vaba kapitali paigutada rakendusuuringutesse Eesti ülikoolides. Riigieelarve vaatenurgast vaadatuna oleks see tegevus mõne aasta perspektiivis kasumlik.
Selles kontekstis on selge, et Eesti vajab doktorikraadiga inimesi tööle erasektorisse. Need on inimesed, kes ei ole mitte ainult tugevate tuharalihastega, olles istunud aastaid laboris või raamatukogus, vaid neil on ka selge arusaam teaduse võimalustest ja harjumus süsteemselt mõtelda. Saksamaa ettevõtjad jõudsid sellele arusaamale juba mitmeid aastakümneid tagasi ning paljud suured eraettevõtted hakkasid rõhku panema doktorikraadiga töötajate palkamisele. Kiire arengu huvides on lisaks eestlastest doktorikraadiga või selle poole püüdlevatele inimestele riigil mõistlik kaaluda tõsiseid samme astumist, soodustamaks selliste inimeste leidmist väljastpoolt Eestit.
Tugeva akadeemilise taustaga inimest ei ole võimalik alati palgaga ära meelitada, sest ta võib teadust rohkem armastada. Küll aga on sedasorti inimesed valmis varmalt elukohta vahetama siis, kui see tundub neile huvitav. Huvitav on teadlase jaoks keskkond, milleks on uurimisgrupp oma inimeste ja saavutustega ning teaduskirjanduse kättesaadavus vastavas instituudis või ülikoolis. Viimase osas on Eesti riigil astuda üks väga lihtne, kuid ülioluline samm.
Kui Eesti soovib olla tõeline e-riik, siis tuleb kiiremas korras mõelda maksusoodustuse peale elektrooniliste andmebaaside osas. Kogu maa internetiseerimine on alles esimene samm rahvamasside jõudmisel maailma tarkusesalvedeni. Sellele peab järgnema kvaliteetinfo kättesaadavus ning loomulikult oskus seda infot leida.
Praegu on teaduse e-andmebaaside käibemaks kaks korda suurem kui sellesama sisuga paberajakirjadel. Seega soosib riigi maksupoliitika teadlikult raamatukoguhoidlate täitumist e-ligipääsu asemel. Kuigi Eesti riik on panustanud viimastel aastatel märkimisväärselt raha, et hoida lahti ligipääsu andmebaasidele, oleks mõistlik läheneda sellele probleemile ka maksupoliitika kaudu. Haridus- ja teadusministeerium on sellest aru saanud.
Rahandusministeerium püüab riigile juba praegu saadavaid maksukroone säilitada Euroopa Liidu direktiivide taha peitudes, süvenemata asja olemusse. Tegelikkus on see, et Taanis on nii teadus- kui rahvaraamatukogud vabastatud käibemaksukohustusest elektrooniliste sidusandmebaaside litsentside soetamisel. Rootsis ja Austrias tagastatakse vastav käibemaksuosa teadusraamatukogudele jne.
Riigilt võtaks see konkreetne maksualandus ära neli-viis miljonit käibemaksukrooni, kuid annaks juurde selle, et ka kõikidest teistest vahenditest oleks riigi institutsioonid ja kodanikud senisest enam motiveeritud kasutama efektiivset ja keskkonnasäästlikku e-lahendust. Teaduslikud e-andmebaasid on aluseks nii fundamentaal- kui rakendusuuringutele. Tegemist oleks selge sammuga konkurentsivõimelise e-riigi poole, abistamaks nii teadlasi, ettevõtjaid kui arendamaks kogu rahvast.
Kui kunagi peaks tulema uus majanduskriis, siis teaduspõhiste ettevõtete puhul oleks ka reaalselt midagi saneerida ja ümber profileerida. Väärtinformatsioonil põhinevad head mõtted teadussaavutuste rakenduslikest lahendustest väärivad maksuvabastust. Mil moel seda kõige mõistlikum teha oleks, on juba laiema diskussiooni teema.