Arvamused võivad tulevikus teatud määral tasakaalustuda

Triin Vihalemm Foto: Peeter Langovits

Kui Euroopa Liidu riikides on rahvusvähemuste hinnangud seotud enam majandussüsteemi ja demokraatiaga, siis Eestis subjektiivsete teguritega.

Tartu Ülikooli teadlased, «Eesti inimarengu aruande 2008» peatüki «Elukvaliteet ja lõimumine» kaasautorid Triin Vihalemm ja Anu Masso, miks see nii on?

Anu Masso: Analüüs näitas, et Eesti elanikel on üldise eluga rahulolu kujunemisel olulisem isiklik õnnetunne, mitte niivõrd riigi majanduse ja demokraatia toimimine. Ühiskonnas vähemuspositsiooni tunnetavad Eesti elanikud kalduvad ühiskondlikke arenguid hindama negatiivsemalt, vähem tunnetatakse riigi toetust, mistõttu keskendutakse isiklikele toimetulekustrateegiatele.

Teisalt on probleem üldisem, st lühema demokraatia ja kodanikuühiskonna traditsiooniga ühiskonnas on usaldus riiklike institutsioonide suhtes madalam.

Triin Vihalemm: Üks mõjutegureid on ilmselt 20-aastase siirdeperioodi jooksul valitsenud n-ö individuaalne eduideoloogia. Inimesed pidid suurte muutustega hakkama saama paljuski enda jõul. Edukalt kohanejaid tunnustati, edutud olid üldise arvamuse järgi ise süüdi – laisad, saamatud jne.

Kaudselt mõjutab selline avalikkuses valitsev ideoloogia ka inimeste eluga rahulolu kujunemist – hinnanguid andes toetutakse sagedamini isikliku elu kogemustele.

Miks tunnetavad Eesti vähemused suuremat diskrimineerimist kui ELi vanade riikide omad?

Anu Masso: Eesti vähemus on erinevalt Lääne-Euroopast kogenud samaaegselt nii suuri poliitilisi, majanduslikke kui kultuurilisi muutusi. Eesti olukord on siin teatud mõttes eripärane, kuna vähemuste enesemääratlemine on kujunenud paralleelselt enamusrahva identiteetide arengutega, aga ka ühiskondlike muutustega. Etniliste gruppide vahelisi erinevusi tajutakse selgemini olukordades, kui soovitakse ennast eraldiseisva grupina määratleda.

Triin Vihalemm: Üks põhjusi on ilmselt see, et suure osa poliitiline staatus muutus järsult Eesti Vabariigi taasloomisega. Samuti mängib rolli keeleseadus ning riigikeele nõue. Näiteks töölevõtmisel võib tööandja lähtuda keeleoskusnõudest, kuid seda võidakse tõlgendada etnilise diskrimineerimisena.

Kas eri riikide vähemused peavad diskrimineerimiseks sama asja või on siin erinevusi?

Triin Vihalemm: Diskrimineerimise tõlgendus varieerub Euroopa riikides ning sõltub kohalikust ajaloolisest ja kultuurilisest taustast.

Anu Masso: Haridusministeeriumi poolt Tartu Ülikoolilt tellitud projekti «Vene laps venekeelse üldhariduskooli eestikeelses õppes» tulemused näitavad, et õpilased, õpetajad ja koolijuhtkond on suures osas nõus eestikeelse aineõpetuse õigustatusega.

Eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekul soovitatakse olla ettevaatlik, mitte kiirustada jms. Abiturientide küsitluse tulemused näitavad, et koolikeskkonnast ja ka üldisest kultuurilis-poliitilisest meelestatusest sõltub see, milliseks hinnatakse eestikeelse aineõpetuse üldiseid tulemusi. Selliseid erinevaid arusaamu haridustulemusest ja -poliitikatest võidaksegi tõlgendada ühiskonna eri gruppide ebavõrdse eristamisena. 

Kuivõrd võivad Eesti vähemuste hinnangud lähiaastail muutuda?

Triin Vihalemm: Majandusprobleemid ilmselt hoiakuid positiivsemaks ei muuda, kuigi ei pruugi muuta ka negatiivsemaks. Meedia (nt Venemaa televisiooni) vahendusel tekib teadmine, et «teised» on samas või veel hullemas olukorras, ja see teatud määral tasakaalustab hinnanguid.

Anu Masso: Üldiselt võivad majandusliku olukorra paranedes ning sotsiaalse ebavõrdsuse vähenedes mitmed erimeelsused väheneda või koguni taanduda. Majandussurutise kestmine ja süvenemine, mh protektsionistlikud strateegiad, võivad aga luua uue pinnase vastuoludeks etnilisel pinnal.