Rännak vähemalt kahes dimensioonis

Seda tükki on ka varem mängitud – 1995. aastal Vanemuises Priit Pedaja lavastatuna, kuid on ilmne, et «Hingede öö» retseptsiooni vahepealsed avardumised on uue lavastuse sünnile kaasa aidanud.

Laval on mitmetasandiline M. C. Escherist inspireeritud treppide süsteem. Neid treppe võib tõlgendada sildadena Ristikivi tekstiruumist Hesse omasse ja vastupidi; treppidel liikudes loetakse ka fragmente Dante «Põrgust» ja Parzifali loost, mis lisavad lavastusele veel ühe intertekstuaalse ja psühhomütoloogilise mõõtme.

Kõrvulukustav krigin, mille saatel treppe tõstetakse ja langetatakse, väljendab justkui Ristikivi nimetu peategelase ja Hesse protagonisti Harry Halleri hirmu seisundimuutuse ees, elu- ja surmahirmu ühekorraga.

Kuna ruum moodustub treppidest ja platvormidest, paistab konstruktsioon läbi – erinevalt Ristikivi romaanist, kus peategelane kulgeb/satub ühest ruumist teise ning ei temal ega lugejal pole aimu, mis samal ajal muudes tubades-koridorides toimub. See on küll teatavas vastuolus nt Hasso Krulli tõlgendusega «Hingede öö» läbipaistmatust majast, kuid säästab samas publikut painava labürintlikkuse tundest, mis jääb ilmselt kummitama igaüht, kes on romaani lugenud.

Trepid funktsioneerivad ajuti lävena ning lävel olemine ja läve ületamine on üks näidendi põhimotiive, mille ühe variatsioonina esineb ka peegli ja peeglisse vaatamise kujund (lava tagasein on peegel), samas väljendab peegli ja peegelduse idee ka Ristikivi ja Hesse tekstide vahelist suhet.

Näha saab nii teatrit teatris – jämekoomiliseks kõverpeegeldatud teatristseen «Hingede ööst» Jaanus Mehikase ja Priit Loogi esituses — kui maagilist teatrit nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Ristikivi eluaegne armastus filmikunsti vastu, mis on ka «Hingede öös» kajastust leidnud, saab oma vaste lavastusse lülitatud filmifragmentides (režissöör Kaupo Kruusiauk), mis muuhulgas avardavad mänguruumi nii, et see ulatub ka väljapoole Surnud Mehe Maja, muutes näidendi alguses teatrisaali hetkeks kinosaaliks, kuhu peategelane sisse astub.

Lavastusliku dünaamilisusega kooskõlas on ka näitlejate mäng ja liikumine: vaatamata sellele, et sõnaline tekst sisaldab suurel hulgal filosoofilisi mõttevahetusi ja monolooge, pole tegu mingite «rääkivate peadega» või kuuldemänguga.

Näitlejate ansambel mängib ühtlaselt hästi, tugevaima mulje jätsid Madis Kalmeti hästi väljamängitud kohmetus (eriti Harry Halleri stseenides), Sepo Seemani orgaaniline jõulisus nii pastor Rothi kui ka Pablo rolli puhul, Ago Andersoni Vergilius oma koomiliste välgatustega ning Helle Kuninga salapärane Vanem Daam.

Ristikivi teksti dramaturgiline potentsiaal on igal juhul õnnestunult välja toodud, seda nii tänu Margus Kasterpalu kvaliteetsele näidenditekstile kui ka tema tööle lavastajana. Nüüd jääb veel loota, et mõni terase draamanärviga inimene avastab «Rooma päevikus» peituvad võimalused. Ristikivi sajas sünniaastapäev ei ole enam mägede taga.

Ma ei oska kujutleda, kas ja kuidas kõnetab Endla teatri «Hingede öö» vaatajat, kes pole kumbagi alusteksti lugenud. Samas on tegu tugeva ja värvika tervikuga, milles iga element muusikast alates ja kas või tegelaste soengute ja peakatetega lõpetades toimib tähenduse kandjana. Vähemalt igav ei tohiks veidigi avatud vaimuga teatrisõbral kindlasti hakata. '

Uus lavastus
Karl Ristikivi «Hingede öö»
Endla teatri küünis
Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Aime Unt
Helilooja Liisa Hirsch
Režissöör Kaupo Kruusiauk
Liikumisjuht Jarmo Karing
Osades Madis Kalmet, Sten Karpov, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Kaili Viidas, Sepo Seeman, Ago Anderson, Priit Loog ja Jaanus Mehikas
Esietendus 14. märtsil