Viivi Luik: kirjanik ja surnupesija

Viivi Luik Foto: Repro

Miks kohtab viimasel ajal Eestis tooreid ja võhiklikke rünnakuid kultuuri pihta, küsib kirjanik Viivi Luik.

Ükspäev lugesin lehest, et Viljandi linnavalitsus tahab Lossimäed looduskaitse alt vabaks saada. Muidu olevat Lossimägedes raske puid maha võtta, pidavat iga puu jaoks eraldi luba küsima. Enne seda olin lugenud proletkultlikke arvamusavaldusi kirjanike, kirjanduse ja kultuuri pihta. Tekkis lihtne väike küsimus: mis oleks, kui siin Eestis tekiks teatavale inimkihile soodus olukord oma kultuurivastased tungid mitte ainult paberil, vaid reaalelus ja reaalajas välja elada.

Kui nende arvamusavalduste põhjal otsustada, siis hävitataks kõik, millel ei ole käegakatsutavat otstarvet. Kõik, millele ei saa hinda määrata ja mis ei kõlba suhu pista. Kõik pargid, alleed, salud ja hiied võetaks maha. Kõik «mõisad» rüüstataks ja peeglid löödaks puruks, sest nad näitavad oma lõusta.

Kõik raamatud, noodid ja pildid, mida «rahvas» ei mõista, kupatataks prügimäele. Kirjanike, heliloojate, kunstnike ja teadlastega juhtuks teadagi mis. Kas seda vähe on juhtunud! Kes ei teaks, kuidas Puna-Hiinas omal ajal «eluvõõrastele» kirjanikele nende teosed naeltega ihu külge kinni löödi, neile näkku sülitati ja siis sigalasse või põllule «tootvale tööle» kõngema saadeti.

Millest see siis tuleb, et praeguses Eestis need asjad lehti lugedes meelde tulevad?
Kirjandus, isegi kui ta ei ole jumal teab mis geniaalne kirjandus, tuletab inimesele meelde, et ta on elusolend, et ta kannatab, et on küsimusi, mis on igavesed ja mille eest ei ole kuhugi põgeneda. Et teine inimene on sinu ligimene. Palju lihtsam oleks sigadusi teha, kui poleks, kes seda meelde tuletab.

Igal ajajärgul on oma kirjandus, mõnikord kehvem, mõnikord vägevam. Kirjanikud sünnitab ajajärk. Kirjandus on ajajärgu peegelpilt.

Nähtavasti on neile eestlastele, kes nii toorelt ja võhiklikult kultuuri ründavad, tundmata sõna «kutsumus». Tõsi küll, osad oma arvamusavalduses just selle sõnaga lehvitavadki, leides demagoogiliselt, et raamatuid peaks kirjutama ilma rahata ja et «kes Juhan Liivile maksis, aga teie, tõprad, tahate raha».

Teised aga parastavad, et «kes käskis kirjanikuks hakata» ja et «kirjutage, raisad, niisukesi raamatuid, mes rahvas loeb ja ostab, küll siis saate raha kah!»

Selle võiks ju taandada «kibestunud kommentaatorite sonimiseks», «hullude vahutamiseks» ja milleks kõigeks, kuid nii lihtne see ei ole. «Kibestunud kommentaatorid» on ühe sügavama ja tumedama hoovuse pinnakiht. See hoovus näib läbivat kogu Eesti ühiskonda ja näib juhtivat selle ühiskonna põhihädani. Selleni, et liiga suur hulk inimesi kõigis ühiskonnakihtides, torumehest ministriteni ei tea, mida tähendab südamega tööd teha, kutsumust järgida.

Kõik ühiskonnakihid on täis äraeksinud inimesi, kes on korra midagi tegema hakanud ja nühivad tülgastusega edasi, kuna nad ennast ei tunne ega tea, mida nad tegelikult teha tahaks. Inimene näeb teisi läbi iseenda. Need, kes kultuuri ründavad, teevad arvatavasti oma tööd vastikusega, veavad kellast kellani välja ja ei kujuta ette, mis on pühendumine. Ilma pühendumiseta ei ole ühelgi tööl tulemust.

Selles mõttes ei ole elukutsetel vahet. Minu isa oli masinamees, kes võis igasuguse rikkis kaadervärgi või mootori käima saada, kuna ta oli kogu oma olemusega asja juures. Ta parandas mootoreid nii, nagu mängitakse klaverit või kirjutatakse raamatut.

Kunagi, mõne aasta eest, lugesin intervjuud mehega, kelle tööks on surnuid matusteks ette valmistada, ametilt on see mees surnupesija, kuid ta teeb seda tööd hingega, talle lähevad korda nii kadunukesed kui ka nende omaksed, ja oma lahke meele ja ametioskustega aitab ta omal viisil leinajaid. Tean mõnd arsti, mõnd kellasseppa, mõnd kooliõpetajat, kes teevad oma tööd sellepärast, et just see töö neid huvitab, et nad väljendavad ennast selle kaudu.

Selles mõttes ei ole neil vahet kirjanikega. Kuid on alatu arvata, et kui need inimesed niikuinii seda tööd teeks, siis ei peaks neile maksma, vaid maksma peaks nendele, kellele nende tegevus on vastik ja kes on käpardid. Meie ühiskonnas see nii on välja kukkunud. Professionaalid saavad haruharva väärilist tasu, suured rahad lähevad tihti käpardite taskusse.

Teine Eesti ühiskonna häda on, et inimesed ei taju oma kohta, ei ole oma kohaga ühiskonnas rahul, hindavad ennast ja oma võimeid üle, tahavad rohkem, kui neil arunatukest ja elujõudu on, ning kui arusaadavatel põhjustel rohkem saada ei õnnestu, siis nad kas kukuvad jooma või hakkavad teisi vihkama. Sedasorti vihkamine põhjustab ajaloos suuri õnnetusi. See tõi võimule nii Hitleri kui ka Lenini.

Ka keskpärane inimene võiks elust rõõmu tunda, kui ta endale ausalt tunnistaks, et tal rohkemaks mõistust ja jõudu ei jätku, kuid seda, milleks jätkub, teeks rõõmuga.

Kui veel puude juurde tagasi tulla, siis mis see kirjandus või kultuurgi muud on kui üks iseäralik mets, kus igal põõsal ja puul, igal sitikal ja satikal on oma koht ja otstarve. Kaob mõni liik ära, on sel ootamatud tagajärjed. Metsas ei kasva kõikidest puudest kunagi mastipuid või võimsaid tammesid, kuid metsa ei saa olla, kui pole erinevas kasvujärgus puid. Mõni puu võib meeldida meile rohkem, mõni vähem, mõni võib paista hoopis mõttetu, kuid nad kõik on osa suurest metsast, osa tervikust.

Ja lõppude lõpuks, millest me üldse räägime, kui räägime kirjanike rahast! Sellest on isegi häbi avalikult rääkida, et kirjanikel pole haigekassakaar­ti, et nad on selles asjas kodututega ühel pulgal. Häbi on ka rääkida sellest kolme tuhande krooni suurusest pensionikesest, mida mõned üksikud kõige vanemad kulkalt saavad. See on vana äraleierdatud nutulaul, seda ei viitsi isegi üle korrata, muidu hakkavad kõrvad virtsavett jooksma.

Igaühele, kes vähegi lehti loeb, peaks see olema juba pealuu sisse kulunud. Sellel teemal võiks juba kooliraamatusse küsimusigi trükkida. Näiteks: mitu aastat peab eesti kirjanik töötama, et saada viisteist kuni kakskümmend tuhat krooni? Vastus: kaks või kolm aastat, sest rutem raamatut naljalt ei kirjuta. Ja raamatuid, teatavasti, kirjutatakse südameverega.