Valitsusel on haldusreformiga nüüd ilmselt tõsi taga. Niipalju on regionaalminister Siim Kiisleri ja teiste otsustajate sõnavõttudest selge. Eelmisel nädalal rääkis Kiisler riigikogus asjast juba väga kindlates terminites.
Kajar Kase: kahe kuhja vahel
18. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõnes mõttes tundub, et tema argumentidel – ükskord tuleb reform ära teha, ideaalset suurust ei ole olemas, vabatahtlik liitumine ei toimi – on ka sisu. Ent ajastamine on reformikava tõsine probleem.
Koalitsioonipartnerid on ettevaatlikult reformi küll toetanud, ent olnud väga hillitsetud selle kiire elluviimise suhtes. Peaminister nentis, et reform võib vajada põhiseaduse muutmist ning see pole enne valimisi reaalne.
Mõtte, et haldusreformiga liialt kiirustatakse, ütlesid välja sotsiaaldemokraadid. Ilmselt tuleb nendega nõustuda: nii vähe aega enne valimisi tundub reeglite muutmine tõesti arusaamatult järsk. Arvestama peab ka opositsiooni ja omavalitsuste endi vastuseisuga. Esimestel on kohalikul tasandil esindatust enam kui parlamendis, teised on pidevalt rääkinud, et nõustuvad vaid vabatahtliku ühinemisega.
Samas, kui jätta reform valimisjärgsesse aega, tekivad kohe uued mured. Siis on äsja valitud omavalitsustele antud mandaat juhtida just praegusi üksusi ja nende vastuseis muutustele tuleb kindlasti eriti terav – mis mõte on pidada palehigis kampaaniat, et oma volitused siis kohe ära anda.
Valitsuse toetus rahva seas on samal ajal ilmselt majanduskriisi pideva süvenemise tõttu jupi maad kukkunud. Seega, kui Toompealt tulevad käsud hakata laiali lammutama omavalitsusüksusi, mille elanikele on just mitu kuud räägitud kodukoha identiteedist, siis kardan, et rahvas asub selgelt just kohaliku võimu poolele.
See stsenaarium eeldab muidugi, et meil on pärast valimisi valitsus, kelle päevakorda haldusreform veel kuulub. On ju varemgi juhtunud, et koalitsioonide koosmeel saab otsa pärast kohalikke valimisi, sest partneritele ei suudeta andestada üleaisalöömist. Nii et kui pealinnas, oletame, peaks juhtuma, et Kesk- ja Reformierakond pärast võitlust leivad ühte kappi panevad, siis ennustan, et IRL pakib oma seitse asja, ka haldusreformi ja minister Kiisleri, ning lööb Stenbocki maja ukse enda järel pauguga kinni.
Jah, alanuks praegune majanduskriis pisut varem, oleks olnud haldusreformiga võimalik enne valimisi lõpule jõuda, võib praegu mõelda. Paraku olid poliitikud, nende hulgas ka peaminister Ansip, veel mõnda aega tagasi vastu igasugusele reformile, mis liitnuks omavalitsusi ülevalt alla mudeli järgi. Kui sel hetkel oleks soostutud töötama reformikavaga, poleks praegu ehk nii suurt ohtu head kriisi raisku lasta, võib tagantjärele targana kokkuvõtvalt nentida.