Meie oludes ja meie rahvakooli ajaloo taustal näib haridusminister Lukase arvamusavaldus tüdrukute- ja poisteklassidest põhikooli vanemas osas lausa revolutsiooniline samm. Aga seda küll ainult meie endi pisikeses mõõtkavas, sest see, et möödunud sajandi jooksul on sellisest koolitüübist üle kogu maailma peamiselt ikka loobutud, annab märku sammu valest suunast.
Mingi iva selles soopõhise kasvatuse ja õpetuse idees muidugi on. Ise koolis töötades mängisin ma ka mõnikord mõttega, et mis oleks, kui ikkagi oleksid eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid. Kindlasti oleks neis lihtsam õpetada ja õppida jne, arutlesin ma endamisi.
Aga kas ikka oleks? Millised oleksid soopõhiste klasside plussid?
Muidugi oleks klassis psühholoogiliselt stabiilsem mikrokliima, eriti teismeliseeas: õppimiseks vajalikku ressurssi ei kulutataks vastassugupoole tähelepanu püüdmisele, flirtimisele või armuvalulemisele.
Ka eristuvad poisid ja tüdrukud üldise pildina tihti õpitüübi poolest. Poiste puhul on sagedamini esindatud kinesteetiline õppijatüüp, samuti on poisid rohkem ohustatud igasugustest käitumis- ja psüühilistest häiretest, näiteks hüperaktiivsus, düsgraafia, düsleksia. Ka hulk teisi kompleksseid ajutöö iseärasusest tingitud häireid avaldub peamiselt just poistel. See tähendab, et poisid vajaksid mõnevõrra teistsugust õppemetoodikat kui tütarlapsed, ja eraldi klassides oleks võimalik seda rakendada.
Poiste ja tüdrukute (nagu ka meeste ja naiste) sotsiaalse käitumise mudelid on päris erinevad: väärtushinnangud, grupitunnetus, sotsiaalsed vajadused jne. Eraldi klassides oleks võimalik seda palju rohkem arvestada ja tekiks märksa suurem meeskonnatunne, mis omakorda hoiaks mikrokliima stabiilse ning õppimiseks soodsana.
Poisid pääseksid usinate ja püüdlike tütarlaste varjust lõpuks välja, sageneksid nende eduelamused ning suureneks õpimotivatsioon. Meie põhikoolide püsiv häda ongi praegu ju see, et poisid on tüdrukutest näiliselt justkui arengust maas. Seda me ju tunnistame kõik, et teismeiga algab tütarlastel varem, samamoodi ka lõpeb varem.
Tütarlapsed saavad kiiremini sotsiaalselt küpseks, rääkimata verbaalsest võimekusest, mis on samuti tütarlastel üldiselt suurem kui poistel. Aga poistel on jälle omad asjad, omad voorused ja eelised neis arenguetappides, mida meie, peamiselt naisterahvastest pedagoogid, ei oska ära kasutada ega arendada... sest me oleme ju ise naised. Teadmised võivad ju olla, aga rakendada on neid väga keeruline, kui pole silma vastava vajaduse nägemiseks.
Poisteklassidega koos tekiks ka tungiv vajadus meespedagoogide järele, keda ülikoolid justkui toodavad, aga kes koolidesse kuidagi ei kipu jõudma. Järelikult ei ole neid veel nii hirmsasti sinna vaja, kui pole loodud nende tööletulekuks vastavaid tingimusi.
Aga muidugi räägin ma praegu ulmelistest asjadest koondnimetusega «õpetajale ametivääriline palk», samuti eeldaks meesterahva tööletulek meie koolilt rohkem konkreetsust, asjalikkust, eesmärgipõhisust ja vähem administratiivset töömesilasetööd, sisekontrolli ja aruandekohustust. Õhkkonnas, kus tuleb lakkamatult kõrvalseisjatele tõestada, et sa teed ikka õiget asja, ei tunne keegi ennast hästi, ja eriti leppimatud on sellega meesterahvad.
Poiste ja tütarlaste eraldi õpetamisel on ka olulisi miinuseid.
Nagu kasvatusteadlasedki oma kommentaarides välja on toonud, pärsiks see sotsiaalsete oskuste omandamist vastavas kooliastmes. Me elame ikkagi oma elu naiste ja meestena ning suhtleme omavahel pidevalt. Vastavad oskused kujunevad tõepoolest teismeeas, ning just siis veel erilise intensiivsusega, kuivõrd teismelise psüühika ongi keskendunud sotsiaalsete suhete määratlemisele ja enese koha leidmisele.
Meie käsutuses ei ole soopõhise õpetamise metoodikaid. Neil hallidel aegadel, kui seda õppevormi kasutati, ei olnud seda sõna veel välja mõeldud ja õpetajad toimisid ainult oma parema äranägemise ning isikliku pedagoogilise vaistu järgi. Tänapäeval oleks see nagu tagasipöördumine pihukirve ja tulekivi juurde.
Soolise võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt oleks õpilaste jaotamine vaid soolise kuuluvuse põhjal vale ning palju ühiskondlikke pingeid põhjustav tegu, mis rikuks õpilase põhiõigusi. See oleks taas üks liiga lapiku lauaga mõõtmine, mis ei jätaks võimalust erisustele: meheliku mõtlemistüübiga tütarlastele ja pehme meelelaadiga noormeestele.
Meie rahvuslik traditsioon eeldab alg- ja põhihariduse osas pigem talurahvakooli tüüpi segaõpet. Argumendina tundub see muidugi tühine, aga katsu sa sajanditega juurdunud traditsiooni muuta, ja vaata siis, milline segadus ja möll kohe puhkeb.
See tähendab, et rääkimata metoodikast ja praktilistest ressurssidest, puudub ka igasugune mentaalne valmisolek seda kommet muuta – alates lapsevanematest, lõpetades õpetajate ja õpilaste endiga. Ja see segadus kestaks vähemalt kümme aastat, tõenäoliselt kauem, sest kool on väga inertne süsteem.
Ei-ei, palju mõttekam oleks panustada harupõhisele õppele, mis lubaks õpilastel huvide ja kalduvuste järgi vabatahtlikult jaguneda, sest nõndaviisi tekkivad grupid võimaldavad samuti arvestada väga paljusid kasvatus-hariduslikke erisusi.
Poisteklasside kasutegur jääks siiski napiks, kui koolidesse samal ajal hulganisti meesõpetajaid ei tule. Ja nad ei tule, vähemalt mitte massiliselt, kuni õpetajaameti prestiiž on madal, kuni palk vaevu-vaevu küünitab Eesti keskmise poole, kuni ametikohused koolis on üle kuhjatud igasugusest sekundaarsest sekeldamisest, kuni amet ei võimalda tunnustust, eneseteostust ja loominguvabadust. Ja seda ta ei tee, ka mitte uue haridusseaduse tulemusena.
Eesti kool on aga seda kõike õpetajale võimaldanud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel enne suurt sõda, mil amet oli prestiižne, palgad kõrged ja palju meesterahvaid koolis tööl.
Kõike seda arvestades usun, et eraldi poiste- ja tüdrukuteklasside loomisel tänapäeva Eestis ei oleks suuremat mõtet, kuni meil pole anda suuremal hulgal meesõpetajaid, kuni meie õpetajate käsutuses ei ole vastavaid metoodikaid ja ettevalmistust, kuni meie üldsusele see mõte täiesti harjumatu on.
Kõigi nende tingimuste täitmine võtaks tohutul hulgal ressurssi. Pigem oleks mõttekas püüda umbes samadele eesmärkidele jõuda harupõhise õppe rakendamise kaudu. Seegi ju tähendab sarnaste huvide ja kalduvustega noorte õpetamist omaette gruppidena. Veelgi enam, erinevates harudes/õppegruppides tekiks juba iseenesest tüdrukute või poiste ülekaalukam esindatus.
Muidugi peaks siis valikuvõimalusi olema piisavalt, see ei tohiks piirduda vaid üldjaotusega «humanitaar/reaal». Euroopa koolile ei ole harupõhine õpe enam aastakümneid võõras asi, ja üsna kindlasti on see ka Eesti tuleviku-kooli loomulik arengutee. Iseasi, kas jõuame selleni 5, 10 või 25 aasta pärast.