Teatreid juhivad enamasti missioonitundlikud inimesed, kellele on selga pandud topelt kohustused. Vastuolulised kohustused. Umbes nagu arstidele.
Hendrik Toompere jun: mis (Ugalas) toimub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühest küljest pead sa olema kunstnik ehk siis inimene, kes loob vaatajatele teatud vajadusi, mida nad tulevad ka endale saalidesse hankima. Luuakse intellektuaalseid ja emotsionaalseid äratundmishetki. Selleks et eluga toime tulla. See on kool ja õpetus ja meelelahutus.
Teiselt poolt seatakse teatrite juhid olukorda, kus nad peavad käituma kui ärimees, kes mõtleb vaid isikliku kasumi peale. Visatakse olukorda, kus tuleb tegutseda nagu tavaline kärakamüüja. Nagu kotletipakkuja, ilma kelleta on tavasituatsioonides inimestel raske toime tulla.
Inimestele ei pea alati meeldima. Meeldima peavad teatud daamid ja gigolod. Praeguses majandussurutises tegelikult ilmnevadki inimeste põhivajadused. Mingis mõttes on mul tore kuulata seda oigamist, et enam ei osteta plekist ja kummist suuri mänguasju. Ärid kukuvad kokku. Ja õige ka. Kes käsib lollustega tegeleda. Kellele on vaja seda kaunilt pakendatud läikivat sodi.
Praegu, rohkem kui NSV Liidu ajal, allume me proletariaadi diktatuurile. Siis olid need ainult sisutühjad sõnad. Nüüd on see tegelikkus. Maksumaksja seab alati oma tingimused.
Tavalised töötegijad tahavad alati midagi enamat, kui nad tegelikult väärt on. Shakespeare’i Hamleti sõnade järgi on loogiline, et inimestele, kes hindavad oma väärtust ja tahavad teenete järgi tasustatud saada, tuleks ainult korralik keretäis anda.
Anonüümne, kuid olulise rahvakehana meie ühiskonda määrav inimeste hulk on minu meelest praeguses keskkonnas eriti võimsalt võimendunud ja mässumeelne, sest nad ei saa aru, milleks liiguvad nende mõttetute tööpäevade maksud näiteks haridusse ja kultuuri.
Miks poliitikud valetavad meile naeratades näkku. Pole võimatu, et kordub 1940. aasta vaikiv võimuvahetus, kus kõik olid lõpuni tüdinenud võimu ja äriladviku ülbusest. See ongi meie rahva mentaliteet.
Millegipärast ei vaidlustata sõjaväe olemasolu. Ilmselt on meie arusaamine maailmast loodud selliseks, kus sõda – kas seda siis peetakse või mitte – ongi normaalne keskkond. Ei ole nii. Igasugune sõda ja võitlus on ebanormaalne nähtus ja minu meelest võrdsustub lastepilastamise ja kogu muu perverssuste arsenaliga.
Loomulikult on vaja pättide ohjes hoidmiseks paari püssi ja korralikku kaigast viibutavat meest. Aga see, et konverteeritakse ilu ja kultuur higist ja tööängist tilkuvatesse rahanumbritesse – sõja ekvivalenti – on markii de Sade’i irooniline nali.
Seda ei peaks nüüdisaeg ometi tõsiselt võtma.
Nüüd Ugalast ja üldse eesti teatrist. Sisementaliteetide põhiline hoiak on teatrijuhtide suhtes väga diskrimineeriv. See on vist 200-aastane pärimus. See, kui arvati teatrist kui ühemeheprojektist. Teatreid on muidugi ka tänapäeval loodud ja nende loojad väärivad oma teatreid. Kuid meil suhtutakse eriti just spetsialistide seltskonnas asjasse nii, et juht on alati jumalik.
Riigiteatrite juhid ei saa kunagi olla absoluutsed ja igavesed, sest kool õpetab näitlejaid ja lavastajaid, kes on alati juba uue põlvkonna esindajad. Nemad on tegelikult need, kes räägivad kaasaegsete vaatajate keeles. Noorem põlvkond vajab samuti igipõlistatud väärtuste uut lahtimõtlemist. Sellega peavad vanad ahvid arvestama. Nende hulka arvan ka ennast, sest inimeste ja ka lugupeetud kriitikute teadvuses on näitleja lihtsalt teiste inimeste järeleahvija.
Mõni aeg tagasi rääkisin Aleksei Turovskiga šimpanside elukorraldusest. Ma räägin seda lihtsalt põgusa kõrvalepõikena. Tuleb välja, et kui karja alfaisased omavahel kaklevad ja sõda peavad, teevad nooremad šimpansid tänuväärset soojätkamistööd armsate emandatega.
Mina arvan nii, et neil vanadel ahvidel on ka endiselt mingisuguseid kujutlusi ja arusaamisi elust ja teatrist. On kogemusi ja tarkust. Muster kinda peal võib olla küll juba päevast päeva töörügamisest kulunud.
Aga parem oleks teha teatrijuhtimises selline süsteem, et riigiteatreid juhiksid mehed või naised teatud tsüklitega. Parem oleks, kui teatrit juhib inimene viieaastase lepinguga. Teadmisega, et tal lõpeb leping ja see pärandatakse edasi kas siis loomenõukogu liikmele või kellelegi teisele pädevale.
Lepingut oleks võimalik veel üheks juhtimisajaks pikendada. Kuid siis on kõik. Minu meelest vabastaks see kõiki ühest paratamatuse koormast. Vaatajad saavad lõpuks midagi muud. Tegijad liiguvad teiste horisontide suunas.
Ja mis põhiline. Vanas süsteemis leiavad aset ajalooliselt selged ja faktilised tõsiasjad, mis ei saa kedagi eriti meelitada. Suured lavastajad, kes on olnud teatrite juhid, satuvad pärast ametivahetust ebasoosingusse. See on muidugi otseselt seotud loomingu spetsiifikaga. Erinevate maailmapiltidega. Siis peavad nad, kui nad muidugi seda vabast tahtest ei tee, lahkuma oma majast, mis on mu meelest rumal ja kahjulik. Nad kaotavad oma enesekindluse.
Isegi lavastaja oma näilise enesekindluse juures on inimene, kelle ainuke soov ühiskonna suhtes on lihtsustatud kujul tavainimlik – ärge palun pekske mind, sest ma olen ju tahtnud parimat. Siinkohal võiks vist tuua ka mõned näited.
Oma koduteatritest on ühel või teisel kujul lahkunud Panso, Komissarov, Trass, Normet, Baskin, Kalmet, Agur, Noormets, Karusoo, Tooming, Mikiver, Hermaküla jt. Eriti kurb on see, kui neid mitte jalad, vaid pea ees välja visatakse.
Nii et parem oleks teha teatrijuhtidele seadus, et nad ei peaks lõpmatuseni valitsema. Tuleks teha nii, et juhid mingi aja ja delegeerid selle edasi. Ise vabaned ja teistel on ka võimalus. Pole vaja mingit bütsanstlikku, venelikku, paavstlikku igipõlist jumalikku asendit. Pole vaja sundida inimesi kamikazedeks. Mille puhul on ette teada, et asi lõpeb ordeniga presidendilt – vapralt langenud ohvitserile, olematus sõjas.
Lõpetuseks tahan soovida Ugalale ja kultuuriministeeriumile jõudu ja arukust uute juhtide valimisel, mitte määramisel. Võiks muidugi ka lõpetada sellise absurdse ja tühise asja nagu teatrinõukogude koosseisud. Seadus võib-olla näeb seda ette, kuid kasu sellest teatrile pole. Isiklikud ambitsioonid ja sümpaatiad on inimlikus plaanis mõistetavad, aga see kehtigu vaid oma elukaaslaste valimisel.
P. S. Et mind valesti ei mõistetaks. Mina isiklikult pole huvitatud mitte ühegi teatri juhtimisest. Mul on niigi hea olla.