Majandusminister Juhan Parts ja justiitsminister Rein Lang vaidlesid üle aasta selle üle, kas Eesti riik peaks vabatahtlikult loobuma 45 protsendist oma territooriumist, järele andis Parts.
Riik loobub justiitsministri survel ligi poolest oma territooriumist
19. märts 2009, 07:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüliõunaks kahe ministri vahel olid riiklikud veekogud: avameri, järved ja jõed. Nende alla jääv ala moodustab üle 38 000 ruutkilomeetri (Eesti maismaaterritoorium on mõnevõrra üle 45 000 ruutkilomeetri), kirjutas Eesti Ekspress.
Justiitsminister Rein Lang arvab, et merepõhjad tuleks riigi omandist välja arvata ja teha nad «avalikuks hüveks», kuid majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts tema seisukohta ei jaganud, mistõttu jäid määramata ajaks seisma kõik sadamate ja tuuleparkide arendusprojektid, sealhulgas ligi 100 miljardi väärtuses investeeringuid avameretuuleparkidesse.
2007. aastal näis, et merre ehitamise küsimus saab lihtsa lahenduse, kui majandusministeeriumi töörühm, kuhu kuulusid ka justiitsministeeriumi ametnikud, käis välja plaani anda riigi merepõhi kasutusse võlaõiguslike kasutuslepingutega, kuid Rein Langi justiitsministeerium lajatas mullu kevadel partnerite lauale ootamatult jäiga nõude: riik peab loobuma omandiõigusest sisemerele ja territoriaalmerele, Peipsi järve Eestis paiknevale osale, Võrtsjärvele, Emajõele, Väike-Emajõele ning Narva, Nasva ja Kasari jõgedele.
«Miks peaksime hakkama merepõhja kaardistama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe dokumendiga - vee erikasutusloaga?» ei mõista Lang.
«Siin on küll asjast kahjuks väga valesti aru saadud, keegi ei hakka riigi territooriumi ära andma,» kinnitas justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus. «Meri ja teised veekogud jäävad endiselt riigi territooriumi osaks ja Eesti rahvale kuuluvaks. Küsimus on selles, et avalikud veekogud ei ole seaduse mõistes omandi objektiks, see tähendab neid ei kanta kinnistusraamatusse ning need ei ole tsiviilkäibes.»
«Meri lihtsalt ei ole riigi omandis nii nagu tavaline kinnisasi, mida riik võib lihtsalt üürilepingu alusel kasutusse anda,» selgitas Niklus. «Avalikud veekogud kuuluvad riigile avalike hüvedena, mille kasutamist saab riik reguleerida avaliku õiguse vahenditega, nii nagu see toimub ka muude avalike hüvede nagu maavarade, põhjavee, õhu ja raadiosageduste puhul.»
Nikluse kinnitusel on meri seega samasugune riigi «omand», nagu maavarad ja metsloomad. «Kui riik tahab, siis võib ta neid avalikke hüvesid kasutusse anda, näiteks väljastada jahilubasid ja soovi korral selle eest ka tasu küsida.»
Seega ei vasta tõele ka tasu küsimise võimaluse kaotamine, kinnitas Niklus. «Selleks on vaja lihtsalt kehtestada vastav regulatsioon – ka raadiosagedused ei ole riigi omandis, sellegipoolest küsib riik ringhäälingulubade eest tasu.»
«Arusaam, nagu oleks merepõhi praegu riigi omandis nii nagu iga teine maatükk, on tegelikult lihtsalt kehtivate seaduste ekslik tõlgendus. Seega ei soovi justiitsministeerium teha mingeid põhimõttelisi ja seninägematuid muudatusi, vaid ainult korrastada mõistete kasutust,» sõnas Niklus lõpetuseks.