Mihkel Mutt: parem kui tosin «uelkammi ja ooniat»

Mihkel Mutt. Foto: .

Tähtsaim olevat praegu usalduse taastamine. Keskvõimud võivad muidu ükskõik kui palju raha pangandusse pumbata ning «süstidega» suurettevõtteid turgutada, võivad ükskõik mis moodi pangandust reguleerima hakata, vältimaks uusi kriise. Aga sellest pole tulu, kuni inimesed ei julge raha käest anda, sest neil pole kindlust homse päeva palga suhtes. Ja kuni näpud kõrvetanud investorid ei julge uuesti kuhugi raha paigutada. Turud reageerivad usaldusele ülitundlikult. Usaldus puudutab otseselt ka Eestit. Täpsemalt Eesti mainet.

Meid on rahvusvaheliselt pandud praegu ühte patta mõnede teiste riikidega. See on natuke pealiskaudse välisvaatleja seisukohalt mõistetav, sest meid seob ühine lähiajalugu. See punti panemine ei pruugi meile meeldida, sest see näitab meid halvemas valguses, kui tegelikult oleme. Seetõttu oleme  püüdnud end distantseerida. Näiteks kui Ungari tegi mõne nädala eest Brüsselile ettepaneku 240-miljardiliseks Ida-Euroopa abipaketiks, siis olid selle vastu ka viis endist sotsriiki, eurotsooni kuuluvad Slovakkia ja Sloveenia ning mitte kuuluvad  Tšehhi, Poola ja… Eesti. Nende viie riigi seisukoht äratas kindlasti ka avalikkuse tähelepanu, kuigi järgnevates meediakajastustes kohtas Eestit selles loetelus harva. (Nii need stigmad ja sümbolid kujunevad: omadega läbi on Ungari ja Läti, seevastu hakkama saavad Sloveenia ja Slovakkia. Eesti maine tundub olevat õhus.)

Midagi pole teha, distantseerumine on vajalik – Eesti maine huvides. Sest just mainega saab praegu tõusta või langeda. Ja maine põhineb usaldusel. Muidugi on õigus kõigil neil, kes kutsuvad üles Eesti majandust restruktureerima. Veel enam on pikemas perspektiivis õigus neil, kelle sõnul kriis peaks panema meid mõtlema kogu oma elamisviisi üle, pöörama enam tähelepanu pehmetele väärtustele jne. Nõus. Ent vana ei saa muuta väga kiiresti, üleöö ei hakka rahvas teistmoodi mõtlema ja tundma. Ja näiteks ekspordi ümberkujundamine ei sõltu üksnes meist, selleks peab keegi teiselt poolt midagi vajama.

Kriisiolukorras ei käi see kähku. Seetõttu ei tohi kuidagi silmist lasta klassikalisi abinõusid majanduse elavdamiseks, sest need aitavad kriisi vastu kõige kiiremini. Inimestel on vaja tööd ja leiba. Töökohti võimaldavad luua aga (välis)investeeringud. Lahkuda plaanivad firmad jätavad minemata ning uued tulevad juurde siis, kui Eesti vastu on usaldus. Eestist peab kiirgama vintsutustele vastu pidava ning, hambad ristis, oma teed sammuva maa aurat. Mis annaks sellest parema signaali kui euro kasutuselevõtt? See oleks hea märk ilmselt alati, aga praegu veel iseäranis. Sest kui olukorras, mil kõik näib mujal minevat allamäge, suudab keegi ometi astuda sammu üles, siis paistab see kahekordselt kaalukas.

Ei ole kahtlust, et sellest saaks sündmus, mida hakataks seoses Eestiga rõhutama veel aastaid. Praegu on Eestist rahvusvahelises triviaalsüsteemis kaks käibekujundit: e-riik ja sellega otseselt seonduvad  küberrünnakud. Eurole üleminek kriisitingimustes oleks väga hea täiendus. On tõsi, et euro kriteeriumide saavutamine ei sõltu otseselt meist, vaid tuleneb suurel määral majanduskasvu pidurdumisest, st nad mängitakse meile kätte. Aga selle mõistmine on juba teisene, nõudes natuke abstraktset mõtlemist. Seevastu sümbolid ja usaldus kujunevad emotsionaalsel pinnal ning kiiremini. Kõlama jääks ikkagi see, et «nad said hakkama jõunumbriga».

See oleks Eestile võimsam reklaam kui kümme reklaamikampaaniat, tosin «uelkammi ja ooniat». Sest see fakt ei vaja enam reklaami, see reklaamib end ise.

Mõistagi on sel hind. Näiteks süvendaks euro kasutuselevõtt meie vahet kahe ülejäänud Balti riigiga veelgi. Aga eks see alanud juba Eesti astumisel ELi enne teisi. Ometi ei maksa haavadele soola riputada. Mõni asi võinuks olemata olla – Eesti laenupakkumine Lätile oli ikka natuke suurustlev. Abi tuleb alati pakkuda nii, et teine saaks seda ka vastu võtta. Riigid on ju nagu inimesed. Jumal tänatud, et Võnnu paraad ära jääb. Olen mõelnud, kas selle idee algataja tõesti ei teadnud, kuidas lätlased ise oma ajalugu käsitlevad. See ei pruugi igas tükis ühtida meie arusaamaga, aga see ei anna meile veel moraalset õigust minna teisi nende koju õpetama. Äsja kuulsime, et Balti ühine energiaturg on vähemalt osaliselt ohus. Kui see kõik nii on, siis peab Eesti südame rindu võtma ja üksi minema.

Loomulikult tuleb ka aru anda, et euro ei ole imevahend. Ja et muu hulgas vähendab see ilmselt veelgi Eesti suveräänsust.  Ühelt poolt võttes ei lase suuremad ja tugevamad eurotsooniriigid viletsamal järjel olevaid, näiteks Kreekat, pankrotti minna. See oleks kabelimats eurole ja suurematele endile. Nii nad aitavad kehvemad välja. Teiselt poolt on abi ilmselt seotud karmide tingimustega, mille puhul kahtlaselt hägustub piir majanduse ja poliitilise iseolemise vahel. Kirjutatakse ette, kuidas valitsused peavad käituma – umbes nagu IMF kirjutab praegu ette laenusoovijatele Aafrika riikidele.

Ometi kaaluks euroga kaasnev kindlustunne Eesti-taolise väikeriigi puhul üles kõik võimalikud miinused. Selle nimel tasuks pingutada küll.