Mitu pead on Rakveres ikka mitu pead…

Külluslikus lavailmas on palju põnevat, alustades juba Mihkel Ehala ja Liisa Soolepa kunstnikutööst ja Einar Lintsi koreograafiast, mis peategelase Jake’i (Erni Kask) möödanikumeenutustele tausta loovad, rääkimata kõikvõimalikest auditiivsetest efektidest. Miinuseks on aga juba kontseptsiooni kodeeritud tõrge, mis takistab seda kogu täiuses realiseerumast.

Küsimus pole lavastaja poolt ausalt välja öeldud vormikesksuses, loobumises põhjuse-tagajärje seostest või karakterite järjepidevusest, vaid pigem tõsiasjas, et ka fragmenteeritud lavaelu tõekriteeriumiks saab olla eeskätt näitleja intensiivsus, ta kohalolu, mis tahes mänguvõtmes. Selle vähesus ei tulene ei näitlejate võimetest ega lavateksti hakitusest, pigem kontseptsiooni vähesest motivatsioonist näitlejale.

Hemingway niigi fragmentaarne tekst on dramatiseeringus muutunud veel vihjelisemaks. Iseenesest võiks see anda näitlejaile suurema vabaduse, siin on aga lavastaja laotud efektne ja tehniliselt nauditav üldpilt näitleja võimalused justkui kinni ehitanud.

Elupõletuse ülejääk

Algab see juba sündmuste aeg-ruumilisest määratlusest (minevikus, kuid Jake’i peas ja läbi olevikulise filtri). Ülesanne on raske, aga tekitab küsimuse, kas teatrilaval oleks mõeldav, sarnaselt filmimaailma identiteedimängudega, lasta toimunu paiknemine peategelase peas täielikult maksvusele alles lavastuse lõpus. See säilitaks mi­sanstseenide kummastatusele huvi köitva saladuse ja mis kõige tähtsam, ei osutaks ehk mänguvõimalustele determineerivat mõju.

Kui ülejäänud tegelased toimiksid omaenese olevikus ja nende mahutamine peategelase minevikumeenutustesse oleks nii ta enda kui lavastaja (tõsi küll, raskesti teostatav) väljakutse, saaks laval toimuda paljuhäälne ja interaktiivne tegevus.

Praegu aga mõjub minevikusündmuste nihe just seetõttu üheplaanilisena, et tegelased joonduvad ka vaataja seisukohast vaid ühe inimese valmis mõeldud ratsionaalsesse märgimaailma.

Muidugi on möödanikukirgede veretul ja välispidisel näitamisel põhjendus: just nimelt see tagantjärele mõistetud igatsus tühjuse kohal, elupõletuse ülejäägi paljastamine. Kuid miks ja kuidas motiveerib see äratundmine peategelast ses tühjuses taas ja taas ringi hulpima?

Kõik on liiga selge

Kui neis minevikupiltides on tema jaoks ilu, ilmuksid need ta mällu ju intensiivselt, kui ta soovib neist aga vabaneda – ja see oleks ehk näitlejaile eriti huvitav ülesanne –, oleks pagemissoovist läbipõimunud möödanikumeenutused ehk veelgi deformeerunumad, tema ja ülejäänud tegelaskonna vahel võiks sugeneda põnev dünaamiline vastasseis.

Praegu on aga mängureeglid ka vaatajale algusest peale selged, tegelased on oma kohad sisse võtnud peategelase Jake’i peas, tema omakorda piiratud lavaalal. Kõik ülejäänu on aga pigem matemaatiline tehe, huvitav, kuid ratsionaalne, visuaalselt ilus, kuid elutu, geograafiliselt kutsuv, kuid lokaalne.

See omakorda ei tulene ainuvastustuse võtnud lavastaja vähesest fantaasiast, sest võtteid ja kujundeid on laval mitme lavastuse jagu. Pigem ongi ehk asi selles, et kohati võinuks mõnest neist julgemalt loobuda, usaldamaks tekkinud tühikuis näitleja enda aktiivseid otsinguid.

Uus lavastus

Ernest Hemingway, Urmas Lennuk, Jaanika Juhanson
«Ja päike tõuseb»
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Kunstnik: Mihkel Ehala
Osades: Erni Kask, Silja Miks, Peeter Rästas, Margus Grosnõi, Velvo Väli, Anneli Rahkema, Marin Mägi ja Helgi Annast
Esietendus Rakvere teatris
13. märtsil