Jan Kaus: elust huvituva tööhobuse pihtimus

Jan Kaus
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jan Kaus
Jan Kaus Foto: Pm

1.


Mitmetes ETV vaatajates on tekitanud pahameelt Maarja Kangro luuletus «Liiklusmärk», mis pärineb äsja kultuurkapitali luuleauhinna saanud kogust «Heureka» ja näeb välja järgmine:


«Sest ma ei looda enam pöörduda
Sest ma ei looda enam
Sest ma ei looda pöörduda»
Nii kutsutakse kuivalt kevadet.

Aga maanteel on üks teistmoodi märk:
see hoiatab hobuse eest.
Ja hobusele on jälle
joonistatud pikk türa.

Türa lehvitab: päike
ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti.
Totakas fallos ja siiras türa
vilgub ja ühendab lahkesti.

Peatu, teeline, imetle seda
kena lülitust liiklusmärgil.
Veel pole lootust mitte pöörduda,
Kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –


Kui ma nimetatud teksti esimest korda lugesin, tekkis mu peas kummaline, aga mingil moel täiesti selge seos Dante «Jumaliku komöödia» vahest ühe tuntuma reaga, mis pärineb «Põrgu» kolmandast laulust: «Kõik lootus jätke, astudes siit sisse!» Väljendit «lootus» rõhutab ka Kangro, kuigi luuletuse kolm rida ei viita tema jaoks tegelikult niivõrd Dantele kui T. S. Eliotile (seda seost selgitab Kangro ka eilses Sirbis). Põrgusse sisenedes kohtub Dante erinevate elukatega: «nii olin mina ilge looma ees, / kes tõrjus tagasi mind sügavikku, / kus päike vaikib pimeduse sees» – soditud hobune liiklusmärgil veikleb päiksevalguses.

Niisiis on Kangro luuletuses kõik vastasmärgiline Dante nägemusele – päike ei vaiki, luuletaja seisab küll vastamisi elukaga, kuigi tegu on vaid hobusega, mitte nõtke pantriga või kohutava lõviga, lisaks pole tegu eluka endaga, vaid tema märgiga, pealegi ülemärgistatud märgiga. Kui see ongi põrgu, siis maapealne põrgu, mis on rohkem naljakas kui õudne, kevadiselt meeleline hetk, ja teeline on peatunud, jutt katkeb poolelt sõnalt. Kangro visandatud olukord on kergelt absurdne, pisut robustne, aga tugevalt visuaalne – ning kõige selle juures tundub sõna, mis tähistab märgile soditut, täpne.

Samas ei taha ma eelnevaga kuidagi väita, et kõnealune luuletus ei tohiks tekitada vastumeelsust või protesti. Pakun lihtsalt siia kõrvale välja ühe võimaliku seletuse. Võib-olla pole see paljude jaoks adekvaatne, kuid ometi on see võimalik, sest luule mõistmiseks pole õnneks olemas kirjapandud reegleid, st tekst võimaldab tekitada igasuguseid kujutlusi ja seoseid ning laiendada nii luuletuse tähendusvälja.

Mulle tundubki nimelt, et paljud «türa» peale pahandajad käsitlevad luulet sõnalisel tasandil – sedasi on luule eelkõige sõnade kooslus, kuhu osad sõnad kõlbavad, teised mitte. Mind huvitab rohkem luule tajumine tähenduse, idee, seoste, kujundite tasandil – mis on sõnade taga, vahel, kohal, sees. Loomulikult võib pidada seda luuletust tahtmise korral ropuks, võimalik roppus aga ei tähenda, et luuletusel poleks sõnadest eemale kerkivat tähendust, ideed ega seoseid. Ning kindlasti ei peaks arvama, et kõnealuse sõna kasutamine on eesmärk omaette, mitte vahend elava ja seoseid tekitava pildi loomiseks.

2.
Lõppeva nädala kolmapäevases Postimehes juhtus üks kummaline, tähenduslikuna tunduv apsakas. Viivi Luige loos «Kirjanik ja surnupesija» seisab kirjas: «Teise Eesti ühiskonna häda on, et inimesed ei taju oma kohta, ei ole oma kohaga ühiskonnas rahul…». Luik oli kirjutanud järgmiselt: «Teine Eesti ühiskonna häda on…» Ma ei taha siinkohal kuidagi toimetaja kallal võtta, olen isegi toimetajana parandanud õigeid asju valeks ja viljelenud muidki näpukaid, kuid apsakas tundub tähenduslik, sest võimaldas mitmel lugejal jätkata üht väga jõulist ja samas ohtlikku stereotüüpi – haritlaskonna ja lihtrahva vastandust. Kuigi Viivi Luik rääkis sellest, et pole mitte vastasseisu haritlaskonna ja lihtrahva vahel, vaid teatud väärtushinnangute pealetung ning need väärtushinnangud tungivad kõikjale, ükskõik millise sotsiaalse staatusega rühma.

Probleem seisneb selles, et mainitud vastandus tekitab kergelt kujutelma, et on mingid üsna kompaktsed ühiskonnagrupid – nagu loominguline «eliit» ja proletariaat –, kes vastanduvad üksteisele elu- ja mõttestiilis. Ma ei taha väita, et selliseid sotsiaalseid gruppe ei eksisteeri. Kuid tegelikkuses on nad vastandustele rõhuvatest kujutlusest hajusamad, kihilisemad, vastuolulisemad, hägusemad ja ulatuvad tihtipeale üksteisest läbi.

Ma olen küll kirjanik, mind saab liigitada haritlaseks, kuid samas pean ennast täiesti tavaliseks inimeseks, tavakodanikuks, lihtsate töötajate lapseks. Minu sõprade hulka kuulub küll mõni kirjanik, helilooja või teatriinimene, kuid samas ka üks bike´e armastav lukupoe müüja, raamatupidaja, mööblimeister, jurist, õpetaja, mitu koduperenaist. Samas leidub kirjanikke või teisi loomingulisi inimesi, kelle arvamus tihemini või harvemini minu omaga ei ühti. Ma ei tunne ennast olevat ei Esimeses ega Teises Eestis, vaid lihtsalt Eestis. Kultuur pole ainult teoste kogum, vaid mõtteviis, meeleseisund. Kultuursus.

Niisiis – minu jaoks ei asu kogu eestimaise kultuuri tähendust kaaluva küsimuse kese mitte niivõrd rahas või ametinimetustes, vaid pigem selles, et oleks võimalikult palju neid, kelles on valmidust hinnata detaile kontekstis ja konteksti detailides, reeglite erandeid ja erinevusi, vahetoone ja -vorme, kes arvestavad sellega, et kõik pole lihtne ja ühene, must-valge, et igas meepotis on tõrvatilk ja igas tõrvatünnis meetilk. See tähendab, et ma ei pea ennast paremaks neist inimestest, kes leiavad, et Kangro luuletus on lubamatult ropp. Ma lihtsalt loodan, et nad aktsepteerivad minu nägemust, minu viisi seda teksti mõista ning aktsepteerivad, et tegelikult mahuvad kõik arvamused üksteise kõrvale ära ja arvamusi ei peaks lahterdama vastavalt sellele, millisest sotsiaalsest grupist need pärinevad, vaid vastavalt sellele, millised on nende arvamuste sisulised lähtekohad ja järeldused.

3.
Mihkel Raud võttis temale omasel jõulisel moel haritlaskonna toeks sõna («Proletariaadi diktatuur ja nähtamatu väljaränne», EPL, 16. märts).

Täpsustan selle valguses, et ma isiklikult ei tunne ennast olevat vaimses emigratsioonis. Mul on võimalus ja vabadus avaldada oma mõtteid. Mul on toredad lähedased, töökaaslased ja sõbrad. Mul on mu peamine töövahend – eesti keel – ja töö – kirjutamine. Mul on, mille eest seista ja millesse uskuda – siinne kultuur ja kultuursus.

Viivi Luik kirjutab: «Ka keskpärane inimene võiks elust rõõmu tunda, kui ta endale ausalt tunnistaks, et tal rohkemaks mõistust ja jõudu ei jätku, kuid seda, milleks jätkub, teeks rõõmuga.»

Olen täpselt selline inimene, üks väike, aga elust huvitunud tööhobune. Seega ma arvangi, et kogu arutelu kunstnike ja kunsti kohast ühiskonnast on osa ühest laiemast arutelust – sotsiaalsest sidususest, kõrvaletõrjutuse tundest ning võimalustest seda vähendada. Kui ühiskonda kihistav ja lahterdav mõtlemine liigub liiga sügavale me mõtlemisse, võivad minna täide Vergiliuse sõnad Dantele: «Kuis sulle ütlesin, sind paika viin, / kus rahvast näed, kes tunnetuse kaotas / ja kelle osaks nüüd on valupiin.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles