Kõik on juba kohal, mitte alles ees

Kristiina Garancis
, tantsukriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristiina Garancis
Kristiina Garancis Foto: .

Aasta 2008 tantsus oli rahulik aasta. Polnud ainsatki revolutsioonilist vana ja igava lõhkumist, uut loomingulist manifesti, eriti märgatavat teistmoodi hingamist ega värsket mõtlemist liikumisloogikas. Pilt oli rahulik ilma ainsagi valuilminguta või suure kannatamiseta kunsti nimel.


Võrreldes aastaga 2000, kui kõik oli alles ees, on kõik juba kohal. Ei nõua avastamist ja võitlemist, vaid ainult raha ja vormistamist. Oleme kaitstud, turvalises tantsuruumis, kus tegijad on oma rajad ja stiilid leidnud ning naudivad iseolemist.

Kontseptuaalne uus tants oli Mart Kangro ilmega, ainult seekord koos Christina Ciupkega lavastuses «Winners versus Losers» oli tunda uue kvaliteedina sensuaalsust ja kahe keha keemilist laborienergiat. Rikastav koostöö.

Renate Valme jätkas oma sissetallatud poeetiliste kaunispiltide rada, mängides esemete, vormide ja enam sisse- kui väljahingamisega. Kodune, intiimne ja introvertne oli tema «Second Land». Loodame, et Renate leiab endasse kaevudes taas üles nurgelisuse ja valu ning vormistab selle uuel aastal enda käekirjaga intensiivseks sisekõneks.

Taavet Jansen jätkas teoses «It’s Nothing Really» põnevat tsirkuseartisti moodi nööril kõndimist, jätkates nõtke tehnilise taibu, helide, muusika ja rütmide koreograafiaga, kus kehal eriti ühtegi sõna öelda ei lasta.

Oksana Titova testis taas väiksema formaadiga lava, puhates rahvusooperi «Hamletist» ja katsetades seekord kahe mehe energiaga visuaalselt intrigeerivas lavastuses «Kass ennustab tulevikku inimesest paremini».

Päär Pärensoni «Hädaorg» jätkas sümpaatselt groteskset ja sotsiaalselt tundlikku füüsilise teatri teed. See torkas silma ja tõotab prisket saaki teatrigurmaanile lähitulevikus.
Fine 5 leidis oma viimases teoses «Faasid» uue kvaliteedi Steve Reichi loomingut kehakeeles interpreteerides. Imeteldav on nende jäärapäisus oma stiili edasiarendamisel ja töö uue tantsijatepõlvkonna kasvatamisel.

Aga nurga tagant on piilumas Triin Reemann oma vägagi põneva helikeelega lavastustega ja Sandra Z oma julgusega öelda ja teha, mis hinges pakitseb, ning Kaja Lindal ja Mari Mägi oma meisterliku ja visuaalse maailmanägemisega. Silmapiiril on koreograafe ja tantsijaid...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles