Kus on meie uue tantsu «Sügisball» või «Klass»?

Mitu inimest on küsinud, miks ma enam kaasaegsest tantsust ei kirjuta. Olen vastanud, selleks et jutt viisakalt lõpetada, et pole aega. Filmide vaatamine võtab kogu jõu – palka saan ma ju ikkagi filmitoimetaja ameti eest.

Tegelikult pole see päris aus vastus. Aus vastus on, et... eesti uus tants ei paku jätkuvasti seda, mis aitaks mõista olemise talumatut kergust.

Ei oota Godot’ ega ela kaasa Sisyphosele, kes igavesti kivi mäkke veeretab. Ei peegelda tänapäeva inimese eksistentsiaalseid hirme ja paineid. Vähemalt nii, et mõte udu sisse ei kaoks või piinlik ei oleks.  

Uuel Tantsul küsis saksa kriitik, miks meil ei ole sotsiaalset tantsuteatrit, poliitilisest rääkimata. Ma ei osanud talle vastata. Või... ei julgenud!

Tõepoolest, kus on eesti tantsu «Sügisball», «Klass» või ka «Somnambuul»? 

Siinne tants elab mugavalt oma väikestes individuaalsetes (meta)maailmades, vähem või rohkem toredates, ent väldib n-ö suuri küsimusi ja teemasid, eelistades tegeleda pigem iseenesega, etendamise kui sellisega, ka uute vormiliste perspektiivide avamisega, nagu on seadnud eesmärgiks iga teine rahvusvaheline kaasaegsete etenduskunstide festival.

Paraku, pärast tormilist 2000ndate algust, pärast Thomas Lehmeni, Xavier Le Roy’ ja Hooman Sharifi vormivat kätt, pole viimane enam kergete killast. Kui, siis ainult Kaja Kann ja Taavet Jansen on suutnud siin veel midagi korda saata.

Ärge saage must valesti aru – see ei tähenda, et meil väga head tantsu ei sünniks, tõsi, harva. Seda enam tasub rõõmustada, et viimasel Uuel Tantsul tekitasid peaaegu et jäägitult positiivseid elamusi koguni kaks vana-uut teost – prantslasliku espriiga puuderdatud «Ball» (Nele Suisalu ja Florent Hamon) ja Mart Kangro soolo «Can’t Get No/Satisfaction». Usun, et 2009 tuleb eredate tippude poolest parem kui 2008.

Lihtsalt – tahaks, et stiililise mitmekesisuse kõrvale tekiks eesti tantsus ka sisuline mitmekesisus. Et postmodernistlike etendamisteooriate tuhinas ei unustataks ära Shakespeare’i või «Fausti». Et need, kes veel kumbagi lugenud ei ole või on unustanud, teeksid seda (uuesti). Ja et vanade peerude kõrval võtaks jõulisemalt koha sisse noored, mitte ainult ägedad, vaid ka mõtlikud.