Narva lasteülikooli loengus arutasid 8–12-aastased lapsed, kuidas koos oleks kergem hakkama saada. Teema käsitles organisatsiooni kujundamisega seonduvat ning positiivne oli, et lastel on head eeldused keeruka nähtuse üle arutlemiseks.
Maaja Vadi: lapsesuu kriisist ja organisatsioonist
24. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiski tuli välja paar laiemat arutamist väärivat asja. Esiteks, lapsed eelistasid üksinda töötamist grupis toimetamisele. Nimelt arutasid asjaosalised, kas ülesannet (näiteks aia värvimine) oleks parem täita pigem neljakesi ühe päeva või üksinda nelja päeva jooksul. Kui arvamused said kokku liidetud, osutus valdavaks, et pigem soovitakse üksinda neli päeva töötada.
Põhjendusi oli erinevaid (näiteks see, et teised võivad halvasti töötada). Tulemus pole üllatav, kui lisada, et 2008. aastal Arengufondile koostatud aruandes tõi TÜ majandusteaduskonna uurimisgrupp välja, et Eestis tehakse liialt vähe koostööd. Kui me ei suuda muuta noorte hoiakuid, siis koostöö puudumisega seotud probleemid aina süvenevad. Ilmselt on tegu sügaval kultuuris valitseva arusaamaga ning grupis töötamise eelistena nähti peamiselt omavahelist suhtlemist, mitte üksteise toetamist.
Teiseks, vaatamata sellele, et lapsed teadsid majanduskriisist, ei osatud nimetada selle põhjuseid. Tõsi, ühest põhjusest siiski räägiti – riigikogu tahab liiga kõrget palka. Pisut kõhedust tekitab, et muidu nii taibukad noored nägid elu nii kitsarinnaliselt – probleemide põhjuseks on üks, ühe väljaspool seisva grupiga seotud asjaolu.
Ka siin on sarnasust Arengufondile koostatud uurimuse tulemustega. Kui küsisime, millised on tootlikkuse tõstmise võimalused, siis nägid juhid pigem välistest kui sisemistest asjaoludest sõltuvaid tegureid. Intervjueeritud juhtidest vaid üks arvas, et arendada tuleks töömoraali ja paremini tööd tegema hakata.
Laste peegeldustest on võimalik välja lugeda, et nende kodudes on vähe räägitud töökultuurist. Ilma et igaüks mõtleks, kuidas oma tööd paremini teha, pole võimalik majanduses paremuse poole liikuda. Seda tulebki noorte inimestega arutada.
Lapsed teadsid ka, mida nemad saaksid teha, et majanduskriisist jagu saada. Kommiriiulist vähem komme võtta, taskuraha vähem küsida ning osta eestimaiseid kaupu. Kui täiskasvanud oskaksid sellesse mõttemaailma lisada koostegevuse mõttekuse ning kriisi põhjuste laiapõhjalisema käsitluse, siis saame surutisest kindlasti üle. Uute ettevõtete loojad on tulekul…