Jaak Jõerüüt: roheline vale

Jaak Jõerüüt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt Foto: Raigo Pajula
Kirjanik ja Eesti suursaadik Lätis Jaak Jõerüüt kirjutab, et levitatav roheline mõtteviis mängib sageli kuulaja teadmatusel ja nii on lihtne esitleda «ökona» ükskõik millist äriideed.

Olen juba kaua arvanud, et ega meie maailm ilma rohelise mõtteviisi levimiseta hukust ei pääse. Olen rõõmustanud, märgates rohelise mõtteviisi levimist, nende inimeste lisandumist, kes astuvad vastu saastamisele ja laristamisele, kes on inimsõbralikuma ja säästvama elu poolt.

Maa, vesi ja õhk – kõik on juba nii reostatud, et seda mitte märgates peab olema täiesti ilma meeleorganiteta. Maid ja rahvaid on erinevaid, nii on erinevad ka saastatuse aste või rohelise ja säästva eluviisi populaarsus. Aga saastega on nagu lindude rändega, seda riigipiirid üldiselt kinni ei pea.

Kuid kõigele lisaks teeb muret see vale, mis rohelise mõtteviisi mõnikord pea peale pöörab ja võltsiks teeb.

Tavalisel inimesel, kes päevast päeva ei tegele kõigi teemadega, mille ette võib panna liite «öko» või milles võib aimata rohelist tooni, inimesel, kel pole füüsiku-keemiku-bioloogi kompleksharidust, sel inimesel on sageli väga raske vahet teha, kes räägib tõtt.

Leidub end roheliseks nimetavaid aktiviste, kes kaitsevad kirglikult tuumaenergiat. Leidub sama värvi vastaseid, kes rõhuvad ainult tuumaenergia riskidele kui kõige hävitavamatele ja propageerivad tuuleenergiat. Aga hiiglaslike tuulegeneraatorite vastastel on omakorda taskus hulk argumente, millega välja tullakse. Leidub neidki tuuleenergia kaitsjaid, kes pole muu hulgas ka tuumaenergia vastu. Leidub neid, kes ajaks tuulegeneraatorite labad kõrgele taeva alla ja täidaks nendega kõik silmapiirid. Teised lepiksid väiksemate ja inimsõbralikumatega.

Või geenitehnoloogide salapärane tegevusväli. Miks me üldse peaksime sööma geenmuundatud taimedest tehtud toitu ja kes suudaks välja rehkendada kõik geenmuundatud taimedega kaasas käivad riskid inimestele, taime- ja loomariigile, otsesed ning kaudsed? Aga vastased argumenteerivad võimsalt, rääkides maailma näljahädadest, saakide suurendamise vajadusest, ja lisavad, et looduses muutuvad geenid niikuinii, ka inimese abita.

Ja siis tulevad nn puude kaitsjad, kes tahaksid kaotada paberile trükitud tekstid, ajalehed ja raamatud, asendades need elektrooniliste vidinatega. Räägitakse tervetest säästetud metsadest. Aga see seltskond ei ütle, kui palju tegelikult raiskab toorainet ja energiat ning saastab keskkonda kõigi nende elektroonilise vidinate tootmine ja lõputu väljavahetamine uute mudelite vastu. Alates sülearvutitest ja lõpetades teab millega. Tavaline inimene on vaid kuulnud ja lugenud ühte-teist ning see kuuldu ja loetu äratab õudust.

Euroopa Liit tahab nüüd keelata hõõglampide tootmise ja müügi. Õilis eesmärk muidugi, vähemalt paberil. On võimalik arvutada, kui palju saaks nende energiat raiskavate vanade lambipirnide turult kadumisega elektrit kokku hoida.

Aga asemele ei pakuta esialgu midagi arukat. Nn säästupirnid on enamasti suured kobakad, mille mahutamine koduste lampide kuplitesse on sageli kas raske või võimatu. Nende elavhõbedasisaldusest ehk purunemisega kaasnevatest riskidest kirjutatakse pikki murelikke lugusid.

Kostavad lubadused, et LED-tehnoloogia areneb ning LED-lambid muutuvad lihtinimese rahakotile kohaseks. Uskuda või mitte? Aga nii või naa on juba praegu aru saada, et igasugu halogeen- ja LED-nii-öelda-pirnid ei klapi paljude kodudesse soetatud lampide pesadesse, kuhu praegu tavalised hõõgpirnid sisse on keeratud.

Nii et ökonoomia/ökoloogia selles variandis peab tähendama kas lampide totaalset ümberehitamist või väljavahetamist. Kui palju sellist kodust väljavahetamist ette näha on? Ja kas keegi on arvutanud, kui palju see inimestele maksma läheb? Kui mõtleme tervele Euroopale, kõigile kodudele, on tegu väga suurte arvudega. Suurepärane äriprojekt mõnedele, palju õnne lobistidele!

Aga miks seda inimtööd, materjale ja energiat kulutavat äriprojekti üleeuroopaliseks energia kokkuhoiuks nimetama peaks?

Esile kerkivad arendusgeeniused ja ärihaid paistavad olevat ajalooline paratamatus. Ühes Euroopa riigis pillati mulle kunagi lause, et ärgu ma imestagu, kui näen teid, mis lõpevad eikuskil, või sildu, milleni ei vii ükski tee. Ahnete inimeste mõtteviis on ikka sama, nimetatagu neid kinnisvara arendajateks, rohelise energia suurtootjateks, elektrienergia kokkuhoiu gurudeks või kelleks tahes. Kes valetab, see valetab.

Ja veel. Kas uskuda, et kõik Eestisse sisse toodud võõramaised puuviljad on mürgitatud? Kas uskuda, et kodused juurviljad on üleväetatud? Kas uskuda et kraanivesi on puhas? Eestis, ma mõtlen, kui isegi eeskujuriigis Soomes on joogiveega vahel jama olnud.

Üks seltskond on valmis kõigi oma nii-öelda roheliste projektide juures hoidma kokku raha, materjali, energiat jne, ikka suurte loosungite all, aga et konkreetne inimene konkreetses elukohas nende nii-öelda roheliste projektide all kannatab, see neid ei huvita. Inimese valu ja vaev oleks nagu mitteroheline mure, midagi segavat. Jääb mulje, et ainukene takistus teel on inimeste olemasolu.

Globaalsete ja lokaalsete näidetega võiks kaua jätkata. Tavalise inimese probleemi on seejuures lihtne sõnastada ja lootusetu lahendada: kuidas vahet teha valetajal ja tõerääkijal?

Kui me valime riigi parlamenti või vallavolikogu, on meil seesama küsimus. Aga kui läheb viltu, pole see maailma lõpp, järgmisel korral saab valida teisti, lohutab demokraatia õppejõud kateedrist.

Kuid säästmise ja saastamise asjus ei ole mitte kellelgi varsti võimalik valida teist korda. Kuidas ära tunda roheline ja pseudoroheline, säästja ja pseudosäästja, inimsõbralik ja inimvaenulik? Kui usaldus kõige vastu mureneb nagu laste liivaloss päikese käes, kust saaks teada rohelist tõde?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles