Küüditamine oli genotsiid grupitunnuse põhjal
Juhtkiri: kes koputas uksele?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutlege, missugune võinuks tänane hommik teie elus välja näha siis, kui aastanumbriks kirjutataks praegu 1949, mitte 2009. Varahommikune nõudlik koputus – või uksekell – peletab une, koduseinte vahele trügivad julgeolekuesindajad, sõdurid ning nende teejuhiks kamandatud kohalikud parteilased.
Paari asjaliku lausega purustavad nad teie maailma. Kõik plaanid, mida te tegite – niihästi tänase päeva kui kogu oma tulevase elu kohta –, muutuvad mõttetuks. Kõik suhted, seosed ja pidepunktid, mis teie senist elu koos on hoidnud, katkevad. Te saate tunnikese või paar laste äratamiseks ning hädapäraste asjade kokkupanekuks. Mille te, muide, kaasa võtaksite, sooja pesu või pangakaardi? Siis aetakse teid koos hirmunud laste ja vaevatud vanematega loomavagunisse ning selle seinapragude vahelt paistvas hommikupäikeses peate oma kodumaaga hüvasti jätma, sest on langetatud otsus saata teid asumisele eluks ajaks.
Täna kuuskümmend aastat tagasi koitis just selline hommik 20 000 Eesti elanikule. See ei olnud esimene ega jäänud ka viimaseks vägivaldseks deporteerimiseks, millega Nõukogude võim oma allutatud kodanikke vaenas. Selles riigis ette võetud kümnete küüditamisoperatsioonide käes kannatasid miljonid inimesed, terved rahvad kisti oma kodumaalt välja. Küüditati ka venelasi.
Seda hämmastavam on jälgida viimasel ajal Venemaalt lähtuvaid koordineeritud propagandarünnakuid, mis on sihitud küüditamise dekriminaliseerimisele, küüditamise kui kuriteo väljavabandamisele või pehmendamisele. Esiteks polevat küüditatud üldsegi nii palju inimesi, nagu väidavad Baltimaade ajaloolased, teiseks olnud küüditatavad oma saatust ka väärt: küüditamine olnud üldiselt ikkagi karistus konkreetsete kuritegude eest.
Kuidas valede vastu võidelda? Selleks pole paremat moodust kui süvenenud ja tasakaalukas ajalooline uurimistöö arhiivimaterjalide lademete kallal, mis peegeldavad niihästi küüditamisoperatsiooni planeerimist kui ka selle läbiviimise peenmehaanikat. Vaid ajaloolaste pühendunud töö tulemusena võime viimaks aimata selle koletu kuriteo tegelikke piirjooni ning õppida eristama tõestatud fakte müütidest ja lausvaledest.
Küüditamine ei olnud karistus pereemade, laste ja vanurite «tegelike» kuritegude eest, see oli hoopis grupitunnuse põhjal sooritatud genotsiidiakt ülejäänud rahva hirmutamiseks.
Samas on selge, et genotsiidi ei saanud kavandada vimmakas naabrimees või külapunane, selle jaoks jäid lühikeseks isegi Eesti NSV nukuvalitsejate käed. See genotsiid initsieeriti ja planeeriti Eesti vallutanud riigi pealinnas – Moskvas.