Kultuuriantropoloog Jaanus Plaat veetis pool aastat Vaikse ookeani saartel Melaneesias, endiste inimsööjate nambade keskel, kes elavad hurtsikutes ja kelle piduroaks on riknenud silorulle meenutav ollus.
Eesti etnoloog sulandus ekskannibalide ellu
25. märts 2009, 20:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väikeste nambade judinaid tekitav minevik Eesti Kunstiakadeemia professorit rivist välja ei löönud, sest Jaanus Plaat on endiste inimsööjate saartel Melaneesias, Vaikse ookeani lääneosas, viibinud kokku vaat et terve aasta oma elust. Viimane, pooleaastane retk teisele poole maakera lõppes alles jaanuaris, vahendas ETV saade «Pealtnägija».
Nambade endi sõnul toimus nende juures viimane inimsöömine 1969. aastal.
Jaanus Plaat ütles, et kannibalism temas hirmu ei tekita, küll aga võib hirm tekkida siis, kui minna võõraste suhtes vaenulikku külla. «Tekib väike ärevus, et kas sa suudad õigesti käituda või mitte. Vanuatul mul seda hirmu ei olnud, kuna ma olin seal eelnevalt käinud - ma teadsin, kuhu ma lähen, ma teadsin, kellega ma kohtun.»
Esimest korda sattus endine Eesti Rahva Muuseumi direktor maailma kuklapoolele 1996. aastal. Kuid mis imevägi toob täiseas mehepoja mugavast tsiviliseeritud ühiskonnast ürgsete suguharude manu? Kohta, kus ei käi ajalehed, pole telefone ja hommikuse kohvi asemel järatakse kuuma kartulit.
«Eks seda on raske öelda, miks see rahutus hinges on ja tõepoolest vahel tekib kohe selline närvilisus ja see, et tuleb minna, et ei kannata enam rohkem n-ö läänelikus ühiskonnas olla,» rääkis Plaat. «Ühest küljest on see tingitud minu professioonist, et kultuuriantropoloogile on loomulik, et aeg-ajalt tuleb käia väljaspool läänelikku omakultuuri.»
82st saarest koosnev Vanuatu asub Austraalia rannikust linnulennult umbes 2000 kilomeetri kaugusel. Professor Plaat sukeldub oma rolli pärismaalaste juures 24ks tunniks ja seitsmeks päevaks nädalas. Ta ööbib primitiivsetes hüttides, käitub loomulikult kohalike reeglite järgi.
Kava on üks kaval ja populaarne jook paljudes Polüneesia ja Melaneesia kultuurides. Seda valmistatakse kava põõsa narkootilise toimega juurtest, kuid naistele on ülimalt kange shnaps täielik tabu. Naised ei tohi isegi näha, kuidas mehed kavat manustavad, sest see pidavat tooma halba õnne. Isegi kava joomise pildistamine on rangelt keelatud.
«Füüsiliselt on tunne selles tihti inimestel, kes nüüd iga päev kavat ei joo, et sinu huuled lähevad paksuks, tundetuks, sinu jalad muutuvad sedavõrd nõrgaks, et sa ei jõua püsti tõusta,» kirjeldas Plaat kava mõju.
«Võid rahulikult pikali olla ja vaim on see-eest ergas, meeled teravduvad, sa kuuled väga hästi kõiki džunglihääli, su mõte jookseb kiiresti ja see seisund reeglina kestab kaks, kolm, neli tundi, ehkki ajataju kaob täiesti. Hiljem saad aru, et see asi on kestnud kolm, neli tundi, peale mida, ütleme, algaja kava-jooja võib juba vaikselt neljakäpukil liikuma hakata, näiteks külla tagasi proovida roomata ja kuskil nelja, viie tunni pärast saab ta juba püsti tõusta ja näiteks ühineda naiste-laste tantsuga, mis samal ajal külas võib toimuda, nagu mul ka on juhtunud mitu korda.»
«Pealtnägija» põgus etnokarussell pärismaalaste juurest algas Vanuatult Malakula saarelt, kust edasi siirdus Maarjamaa etnoloog Tanna saarele. See on Hiiumaast kaks korda väiksem tõeline kultuuriantropoloogide paradiis, kust leiab ilmselt planeedi kõige viimaseid ehedalt säilinud suguharusid. Kuid sellel saarel asub ka Jaanusele südamelähedane koht - Yakeli küla, mida eestlane nimetab lausa oma kogukonnaks.
«No nii ma nimetan lihtsalt. Ma olen Yakelis ennem käinud ja kui sa oled juba seal piisavalt olnud ja inimestega tuttavaks ja sõbraks saanud, siis antropoloogid suhteliselt ülbelt kipuvad neid külasid oma külaks nimetama, kus nad välitöödel on käinud,» rääkis Plaat.
Jaanuse retk viib Tanna saare teisele kaldale - John Frumi inimeste juurde. Kes on John Frum, küsivad paljud.
«John Frum on vaimu kujul esinev jumalus, kes on lubanud tannalastele õndsuse, rikkuse, sealhulgas ka maise rikkuse saabumist maa peale - n-ö maist paradiisi, kui kristlikku terminoloogiat kasutada,» ütles Plaat.
Aga tõenäoliselt oli John Frum hoopis üks Ameerika sõdur, kes II ilmasõja ajal hõimuliidritele Coca Colat pakkus.
Vanuatult edasi jõuab meie antropoloogiline avantüür Indoneesia Paapuale, kus Jaanus kohtas teel haruldase danide suguharu juurde väidetavalt kolme ja poolesaja aasta vanust muumiat, ühte korpulentset kulti ja muidugi peenisetorusid ehk traditsioonilisi kotekasid.
«No ega nemad ei ole muidugi ainsad, kes sellist omapärast peenisetorbikut kannavad. Paapua Uus-Guineas ja mujal Indoneesia Paapuas samamoodi kantakse sarnaseid asju ja põhjuseid on erinevaid,» ütles Plaat.
«Üks võimalikke variante on, et misjonäride tulekuga levis kohalike hõimude seas ka arusaam, et oma alastus on midagi, mida tuleb häbeneda, mida ilmselgelt ennem ei olnud. Kõigepealt hakati kandma naistel siis n-ö niudevööd ja meestel siis kotekat. Tänapäeval need, kes on kristluse omaks võtnud on muidugi t-särkides ja pükstes, naised juba kleitides ja ei kanna enam kotekasid,» selgitas Plaat.
Stiilse elunditorbikuga Heskel näeb oma eestlasest sõpra tulevikus veel päris kindlasti, sest Jaanusele jääb algeliste hõimude läbikammimine alati kutsumuseks. Ja mis sellest, et Eestisse ehk läänelikku tarbimiskultuuri taaskord sisseelamine muutub Jaanusele aasta aastalt üha keerulisemaks.
«Tänapäeval muidugi globaliseerumise tingimustes muutuvad nad järjest ja järjest ühetaolisemaks, läänelikumaks ja see on kurb. Ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks minu sihtkohad on muutunud järjest kaugemaks ja kaugemaks. Ma otsin, ma ei tea, kas tahtlikult või tahtmatult üha kaugemaid ja raskesti ligipääsetavamaid ja seetõttu ka traditsioonilisemaid, ka suletumaid kultuure,» ütles Plaat.