Soome suurleht Helsingin Sanomat imestas: «Milline tsirkus – ja kõik ühe raamatu pärast», kui Eesti märtsiküüditamise 60. aastapäevaks ajastatud artiklikogu tutvustamine täitis Helsingis rahvaga kogu ajalehemaja, Sanomatalo klaasist aatriumi.
Argo Ideon: Sofi Oksanen versus Putini noored
26. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Udu pole mõtet ajada – ega punakaanelise «Kõige taga oli hirm» 560 lehekülge poleks ju omaette võetult iial pälvinud nii elavat huvi ja ridamisi kajastusi nii soome kui rootsi keeles, kuni Stockholmini välja.
Soome meediat lummas võimalus vastandada oma kaunist tõusvat kirjandustähte ja üht kurja kuulsusega välismaist noortekampa. Ent kogu see tsirkus lükkas valgusvihku ka Eesti ajaloo, küüditamise ja Soome omaaegse ettevaatliku suhtumise Eesti taasiseseisvumisse.
Ja kui algne huvi võrsuski maineka Finlandia kirjanduspreemiaga pärjatud staari osalusest teose kokkupanekul, siis meediasündmuseks tegi raamatu alles tõik, et Moskva juhitud putinlikud noored pidasid toimuvat piisavalt tähtsaks, et ise kohale sõita. Mõelda vaid – ehtsad našistid, siinsamas Soome pinnal!
Tahtmatult tegid Vene lipu lehvitajad Helsingis ise Kremli püüetele karuteene. Nad võimendasid Soome ühiskonnas tähelepanu toimuva suhtes, mille tulemusena teadvustatakse seal nüüd küüditamist ja Stalini kuritöid aktuaalse debatiteemana. Nüüd arutatakse juba tõsiselt, kuivõrd tänase pilguga vaadates Soome kunagine ametlik külm suhtumine Eesti asjadesse õigustatud oli.
Konflikt on meediale ikka huvitav, ning seda enam, kui ka selle pooled eraldi võetuna on põnevad. Süžee põhiliin toodi kandikul kohale ja ülejäänu, nagu öeldakse, on juba delo tehniki.
Jälginud esmaspäevaseid üritusi Helsingis, tundub mulle, et Sofi Oksaneni näol on Eesti saanud endale Soomes asendamatu eestkõneleja. Alahindamata sugugi meie saatkonna tööd eesotsas suursaadik Merle Pajulaga, peab siiski nentima, et ametnikel on märksa napimalt eeldusi oma sõnumitega laiemat huvi äratada.
Oksanen kirjutab loetavalt ning on oma isikupära ja gootiliku välimusega meediale huvitav, esiplaanil nähtav. Tal on Eesti kohta põhjalikud taustateadmised ja ta ilmselgelt jagab, miks üks või teine asi siinpool lahte just niiviisi toimib.
Lisaks pole neiu ka suu peale kukkunud ja julgeb avalikkuses sõna võtta. Arvan, et paremat mitteametlikku kultuuriesindajat ei leiaks Eesti endale Soomes ka tikutulega otsides – isegi kui selleks miljonite eest mõni megastaar palgata.
Kõik kolm üritust – pressikonverents, raamatuesitlus ja õhtul Eesti saatkonna organiseeritud ajalooseminar – läksid täismajale. Kõigepealt ei tahtnud press oma kobakate kaameratega väikesesse raamatupoekesse hästi ära mahtuda. Teiseks oli Sanomatalos lausa uskumatu rahvasumm. Helsingin Sanomat hindas kokkutulnute arvu kolmesajale. Arvan, et see on ka enam-vähem adekvaatne arv.
Igatahes kuulati ka rõdudel seistes, sest kõik istekohad olid hõivatud. Kes on Sanomatalos käinud, see teab, et tegu on Eesti mõistes üsna hiiglasliku rajatisega, mille fuajee on lihtsalt üks suur klaasist seintega saal – Tallinna Viru keskuse aatriumist igatahes märksa avaram.
Raamatu tutvustuse formaadiks oli paneeldiskussioon, milles küsimusi esitas Soome ajakirjanik Tuomas Enbuske. Paneelis osalesid Oksanen, Paju ja politoloog Iivi Anna Masso.
Arutelu kuulama tulnud sajad inimesed küll mingist protestiaktsioonist osa ei saanudki. Välja arvatud üks tegelane, kes paarikümneks sekundiks oma punavalge Naši lipuga kusagile lava lähedusse trügis. Tegu oli vist ühega neljast pronksöö korraldamise kohtuprotsessi osalisest Mark Sirõkiga, kuid ma võin siinkohal ka eksida.
Igatahes oli see puhtakujuline photo opportunity ehk fotograafidele pakutud võimalus äge protestipoos pildile klõpsata. Ja sellega asi ka piirdus. Plakatitega tegelased kõndisid hoopis nurga taga vahekäigus, ning kui oleks tahtnud neid paremini silmata, oleks lihtsalt füüsiliselt pidanud üle raamatuesitluse kuulajate ronima.
Igaks juhuks olid soomlased siiski välja pannud märgatavad politseijõud, Sanomatalo sees aga hoidsid korda turvamehed. Mingi provokatsiooni korral olnuks nende käitumine ilmselt üpris resoluutne. Nüüd oli aga turvajatel pigem vaatamist selle järele, et kaameramehed oma riistapuid raamatu koostajatest daamidele liig agressiivselt vastu nina ei suruks.
Esitluse paneeldiskussioonis olid enamjaolt jutuks asjad, mida Eestis Nõukogude ajal elanud inimesed teavad une pealt. Aga aastal 2009 ei olegi kõik asjad enam nii endastmõistetavad.
Nagu rääkis Sofi Oksanen: «Inimesed küsivad küüditamise kohta küllalt sageli. Päris paljud soomlased ei tea sellest midagi.» Ja veel: «Nõukogude aja Eestis oli Eesti Vabariiki puudutav materjal keelatud ja demoniseeritud.»
Luubi all olid ka Eesti vene elanikkonna väidetav Stalini-ihalus – mille kohta teine raamatu toimetajaist Imbi Paju ilmselt õigesti märkis, et enamik siinsetest venelastest sellega kaasa ei lähe – ning võimalus massikultuuri abil Nõukogude võimu kuritegusid tutvustada.
Sofi Oksanen märkis viimase kohta, et Hollywood ei kipu Siberisse Gulagi-filme tegema sellise innuga, nagu neid on tehtud Auschwitzist. Ka ei olnud Gulagis valvurite ja vangide vahel nii teravat eraldusjoont kui natside koonduslaagrites – Gulagis olid valvurid tegelikult enamasti samuti vastu tahtmist Siberisse kupatatud.
Mitmed Eesti ajalugu käsitlenud ürituste vastased pole ilmselt kuigi selgelt järele mõelnud, mille vastu nad protestima tulid. Mis asi on see «fascizm» (kirjaviis ühe protestija loosungilt) ja kus see asub?
Ma olen segaduses ega suuda välja mõelda, kuidas suhtuda inimestesse, kes väidavad, et küüditamine on Eesti propagandistlik väljamõeldis. Politoloog Iivi Masso väljendus Sanomatalo paneeldiskussioonis seda tüüpi küsimuste kohta pehmelt, umbes nii, et oleks hea, kui põhiväärtusi puudutavates teemades saavutaks ühiskond omavahel kokkuleppe.
Minule samas tundub, et niisuguselt pinnalt on igasugune arukas diskussioon võimatu. Kuidas jõuda ühisele keelele tegelastega, kes rahulikult ja avalikult kümnete tuhandete eestimaalaste kannatustele näkku sülitavad?
Ühelt poolt mõjub see ju nagu mingi klounaad või kõver komejant, kuna seesuguste väidete esitamine tõe pähe on lihtsalt ülearu uskumatu. Või on see siis täielik moraalse tühjuse tunnusmärk.
Aga mis on selle taga tegelikult? Kas tasu on lihtsalt nii hea? Või šantažeeritakse kedagi mingite vanade pattudega? Või on tegu ikka puhtalt psühhiaatrite töövaldkonnaga? Millegipärast ma seda viimast ka väga ei usu – näha on, et tegu on ikkagi üpris sihikindla, suunatud ja teadliku tööga.
Hullem aga, et seda tüüpi avaldusi saavad ka Eesti meediakanalite kaudu näha inimesed, kellel endil on Siberi-aastad seljataga. Nende tundeid sel puhul ei julge hästi ette kujutadagi.
Eks sama tüüpi dilemmad ole aktuaalsed ka väljaspool Eestit. Mitmelgi pool läänemaailmas nõuavad näiteks radikaalsed usumehed häälekalt oma demokraatlike õiguste tagamist, kui leiavad end ahistatud seisus. Samas ei kõhkle nad pruukimast läänes omaksvõetud õigusi ja vabadusi vaadete levitamiseks, mis neidsamu õigusi-vabadusi peavad kas dekadentlikuks või lihtsalt hävitamisele kuuluvaks.
Häid ja lihtsaid lahendusi pole kusagil, kui ei taha just ise muutuda nende teiste sarnaseks. Aga üks pisike nunnu sissesõidukeelukene oleks mõne tegelase puhul ikka nagu tilk mett tõrvapotis.