Nii arvas Lennart Meri pärast filmi «Linnutee tuuled» valmimist toonase tudengi ja praeguse filosoofiadoktori Heno Sarve kohta, kes teda võtteplatsil assisteeris. Nüüd arvab Heno Sarv
Lennarti enese kohta - kui Meri filmid on restaureeritud.
Tal on üks viga. Aga see läheb üle. Noorus!
27. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heno, mis pilt see selline on, mis seda artiklit illustreerib? Ja mida see pisike mehike seal vehkleb?
Oleme Mansimaal, lennuvälja moodi karjamaal ja ootame lennukit, on juuli 1977. Mina proovin mansi luuparmupilli, taga muheleb folklorist Aado Lintrop ja see pisike mees on Igor Arkadjevitš Brodski, NSVL heliloojate liidu folkloorikomisjoni folklorist-etnoloog, kelle kaudu me leidsime nganassaani šamaani Demnime Kosterkini. Ju ta näitab parasjagu, kuidas tuleb parmupilli mängida.
See Brodski on andnud Melodija märgi all välja arvukalt vinüülplaate Siberi rahvaste folklooriga. Olles teadlik oma missiooni vastutusrikkusest, ei usaldanud ta kedagi ja rikkus oma müriseva mootoriga Romantik-magnetofoniga dubleerivalt lindistades nii mõnegi meie helirežissööri Enn Säde tippkvaliteetse helisalvestuse.
Tiitrites on teie ametiks märgitud režissööri assistent. Mida see tähendab? Tassisite võttegrupi liikmetele kastide kaupa raamatuid, et neid harida, nagu mäletab seesama Enn Säde?
Mitte ainult seda. Minu ülesandeks oli võttepaikade ja -objektide väljavalimine ja ettevalmistamine vastavalt režissööri juhenditele, filmivõtete dokumenteerimine ning filmi montaažilehe koostamine filmi tootmise lõpuetapil. Asendasin Lennartit ka ekspeditsioonidel, millest ta ei saanud osa võtta. Näiteks filmimisekspeditsiooni lõpus manside juurde, kust on pärit ka Aado Lintropi kaameraga üles võetud kaadrid Sosva külas tantsivast pikajuukselisest mehest, keda näeme filmi avakaadrites.
«Linnutee tuulte» väljatuleku ajaks olite 24 - veel paras naga seega! Kuidas te üldse võttegruppi sattusite?
Lennart Meriga vestlesin esmakordselt iseenesestmõistetavalt telefoni teel, olin siis veel geograafiatudeng. Mul oli tekkinud küsimus, kuidas on Mägi-Badahšani autonoomse oblasti 1959. aasta rahvaloenduses näidatud põlisrahvad 1970. aastaks tadžikkideks muutunud. Minu lell Henn Sarv, kes töötas ENE peatoimetuses, soovitas sellele küsimusele vastust otsida Lennart Meri käest.
Umbes tunnipikkuse telefonikõne jooksul sai kirutud NSVL Teaduste Akadeemia Etnograafia instituudi direktori Julian Bromlei tühisõnalisi kirjutisi, kiidetud minu hilisema aspirantuuri juhendaja, sama instituudi asedirektori Solomon Bruki tööde täpsust ning ülistatud Leningradi professori Lev Gumiljovi teooriate poeetilisust.
Lennart oli vaimustuses minu kitsamast erialast - etnogeograafiast. Kunagi hiljem, mõni aasta pärast «Linnutee tuuli», oli minu väliseestlasest tädi Mannj (ONGI NII) Varep Lennartilt küsinud, kuidas talle vennapoeg Heno Sarv ka meeldis. Lennart oli isikupäraselt pikalt vaikinud ja öelnud: «Tal on üks suur viga. Aga see läheb üle. Ta on veel noor.»
Hiljem sain Lennartilt veel mitmeid kasulikke nõuandeid, nt etnogeograafia praktika raames sooritatavaks ekspeditsiooniks hantide juurde. Kui Uusvada külas oli taasavastatud autentne seto meestelaulu traditsioon, hakkasin nii Merile kui Tallinnfilmile peale käima, et see jäädvustataks filmilindile. Ja 1976. aasta septembris tegi Lennart mulle ettepaneku osaleda «Linnutee tuulte» võttegrupi töös.
Teatavasti ei läinud Lennart Meri esimene film «Veelinnurahvas» instantsidest läbi ilma probleemideta. Teos rõhutas soome-ugri kultuuriruumi ajaloolist ulatust ja selle asemel, et propageerida nõukogude viljastavat olevikku, süvenes minevikku, näitas lugupidamisega, elavana vanu kombeid, meie juuri. Nagu on meenutanud toimetaja Jaan Ruus, päästis olukorra kompromiss, filmi algusesse lisati tiitrid, milles tänatakse kolhoosnikke, kalureid ja kütte, kes olevat spetsiaalselt selle filmi puhuks elustanud vanu tavandeid - justkui etnograafilist igandit. Kas «Linnutee tuulte» tegemine läks juba libedamalt?
Vastupidi, ilmselt oli selleks hetkeks juba kohale jõudnud, kui kahtlast asja Lennart ikkagi ajab. Meri eakaaslane Enn Säde mäletab, kuidas KGB olevat Siberis jälginud igat meie sammu, aga sellega harjub ju ära...
Igas välislähetusse minevas nõukogude kodanike grupis pidi olema üks NLKP liige. «Linnutee tuulte» võttegrupis selliseid inimesi polnud ja nii saime reisikaaslaseks kinokomitee peatoimetaja Rafail Beltšikovi. Moskvas, enne Ungari lennukile asumist tegid talle muret minu presendist tormikuub ja matkasaapad, mis ei sobivat nõukogude inimese riietuseks väljaspool kodumaa piire.
Tegelikult ei tulnud kogu kevadise Ungari ettevalmistusekspeditsiooni vältel mitte ainult seltsimees Beltšikovile, vaid ka Ungari kolleegidele pidevalt meelde tuletada, et me ei ole turismireisil, vaid hoopis töölähetusel.
Eriti intensiivselt surus meile Ungaris turismiprogrammi Balatoni rannikul peale väga hästi vene keelt valdav György, kes esitles end meile universaalmehena - autojuht, tõlk ja filmidirektor. Mäletan, kuidas ta püüdlik-õpetlikult seletas meile mitu korda üle, et erinevalt Nõukogude Liidu võõrastemajadest on Euroopa hotellides hommikusöök majutushinna sees.
Kui ta kolmandat korda sama juttu alustas (see oli vist Nyiregyhazas), vastasin talle ungari keeles: «Persze!» (Muidugi!). Lennart küsis mult selle peale vaikselt, kas kõlanud sõna oli ungari või eesti keeles? Vastasin, ungarlastele ungari, eestlastele eesti. Üsnagi pea õnnestus meil siiski saada otsetõlk ungari keelest eesti keelde.
Välisreisid olid sellegipoolest filmigrupile teataval määral puhkuseks - mina sain kevadel ühe ja suvel teise kuu Ungaris veeta, kuupikkused olid ka ettevalmistus- ja filmimisekspeditsioonid Soome ja Soomes elavate saamide juurde, kuid assistentide osalemist Soome ekspeditsioonidel meie sealne partner Mainos-TV ei finantseerinud. Seega sai väikesearvuline filmigrupi kollektiiv 15-kuulisest võtteperioodist kokku kuus kuud töötada suhteliselt soodsamas keskkonnas päevarahadega, mis olid võrreldavad kodumaise kuupalgaga.
Operaator Rein Maran sai Soomest endale Nikon-kaamera, mina tõin Ungarist arvukalt varajase muusika ja maailma rahvaste muusika plaate ning plokkflöötide täiskomplekti. Selliste ostude peale hakkas Lennart mind küll ükskord isalikult noomima - mõistlik inimene ostaks välismaalt moodsaid riideid, mitte plaate, pille ja raamatuid.
Vastasin, et moekas riietumine ei ole minu jaoks primaarne. Enn Säde ütles kõrvalt, kuidas pole, ise käid riides nagu mõni karjala-soomlane. Rein Maran ütles vaikselt - öelgu see Lennart, mis tahab, temale minu eluhoiak meeldib ja ta otsib mulle võimalusi Ungaris tehtud investeeringu tasateenimiseks. Selleks võimaluseks sai muusika hilisematele Marani loodusfilmidele.
Usun, et salarelv, millega suutsime tõrjuda meid pingsalt jälgida üritavate «kompetentsete organite» tähelepanu, oli meie ebanõukogulik pühendumus oma tööle. Näiteks olevat Saranpauli külanõukogu komi rahvusest esimees tagantjärele tunnistanud, et pidi meie mansi-ekspeditsiooni tegemistest vähemalt kord nädalas «sinna, kuhu vaja» ettekande tegema, kuid meie tegevus osutunud sedavõrd haaravaks, et ta unustas oma patriootlikud kohustused.
Film ise sai mõistagi piiratud levi, oli sisuliselt riiulis, koopiad ei jätkunud isegi teaduskonverentsidel näitamiseks. Meie Soome partnerid said kaasautorluse õigust kasutades hakkama ulakusega, esitades selle New Yorgi dokumentaalfilmide festivalile, kus see tänu unikaalsele materjalile ka hõbemedali võitis. See vihastas tšinovnikuid väga.
Kasvavale noorsoole selgituseks... Miks ikkagi suhtus toonane võim Lennart Meri etnograafilistesse filmidesse ettevaatlikkusega? Mis aeg see õigupoolest oli?
Isa ja vanaisana arvan, et toonase võimu absurdseid taotlusi on kasvavale noorsoole võimatu lahti mõtestada, kuivõrd me ei suutnud neid isegi omal ajal mõista.
«Linnutee tuulte» valmimise ajal vahetas Nõukogude Liit 1937. aasta stalinliku põhiseaduse 1977. aasta brežnevliku põhiseaduse vastu. Kroonuetnoloogid eesotsas Julian Bromleiga kõnelesid «uuest ajaloolisest ühendusest - nõukogude rahvast»... Ja siis tuleb Lennart Meri, kes imetleb vana, mingite metsikute soomeugrilaste ajaloolist järjepidevust ja väge...
Õnneks olid kõik need toonased ofitsiaalsed konstruktsioonid ka tippideoloogide endi jaoks sedavõrd keerukad, et veel ei olnud võimalik taasalustada massilisi arreteerimisi, mis oleks suunatud põhiseaduslikkuse järelvalvet teostavate dissidentide gruppide või nõukogude rahva kujunemise saboteerijate vastu.
Viis aastat hiljem, Brežnevi surma-aastal, tuli mul siiski sõjaväelasena sedasorti süüdistustega ka KGB-s ülekuulamistel käia. See ajastu sai aga õnneks läbi.
Millisena te Merit nendelt võtetelt mäletate? Oli tal tõesti «hõbelusikas suus» - just vedamise, filmiõnne mõttes? Kuidas temasugune esteet üldse pärimuskandjate usalduse võitis?
Lennarti kiituseks peab ütlema, et ta oskas samasuguse elegantsiga kanda nii frakki kui ka määrdunud tormikuube ja kummisäärikuid. Pöörased vedamised ja seiklused on muidugi läbi aegade kõigis reisikirjades kaunimaks kirjutatud. Seetõttu kujutasin «Veelinnurahva» ja «Virmaliste väraval» muljete põhjal, et Lennarti kui reisimehe kontakt kohalikega on vahetum kui see tegelikult oli.
Praegu, ajaliselt distantsilt vaadatuna, võib tema sellist teatud määral distantseerivat hoiakut kirjeldatava objekti suhtes ka õigeks pidada - vahetumate kontaktide jaoks olid tal ju minusugused, kogu süsteemi juhtida niivõrd tihedaisse kontaktidesse aheldatuna olnuks raske.
Kuidas suhtuda Meri hüpoteesidesse, mida ta oma esimestes filmides püstitab, praegu, rohkem kui 30 aastat hiljem?
Ma olin 21-aastaselt käinud üksinda hantide juures, seejärel kuulanud Merest 20 aastat vanema Uku Masingu loengutsüklit «Taevapõdra rahvaste meelest, ehk juttu boreaalsest hoiakust». Kord küsisin ka Masingult, mida ta Merest arvab. Meri olevat oma hõbevalgete ideedega korra tema juures käinud, kuid piirdunud üksnes omapoolse loengu pidamisega, kuulamata ära, mida Masing asjast arvab.
Osalt võibolla Masingust mõjutatuna, kuid kindlasti aastate jooksul kogunenud laiemate teaduskontaktide mõjul ei saa ma end lugeda Lennarti pööraste teooriate andunud pooldajaks, näiteks ei ole ma kusagilt leidnud kinnitust Meri arvamusele, et soomeugrilased kuuske pühaks peaksid.
Muide, isegi Lennarti sarga valmistamisel kasutatud seitsme erineva puuliigi seas ei olnud
kuuske. Ilmselt on tegemist Meri ja Matti Kuusi (Soome folklorist - TT) vahelise vallatu lobisemise uitmotiiviga, samuti nagu Lennarti perekonnanimest tulenev teooria, et loojangule järgnedes jõudsime mereni.
Teisest küljest on just nende hüpoteeside julge ja häbe(ne)matu intensiivne arendamine vaieldamatult ergastavaks vürtsiks sumbuma kalduvas humanitaarteaduste maailmas. See on see, mille pärast me tema filme jätkuvasti vaatame.
Meri filme on nimetatud esimesteks soome-ugri rahvaste filmientsüklopeediateks. Kuivõrd erandlikud olid need omas ajas ja kuidas neid tagantjärele hinnata?
Sellisena Lennart neid filme tõepoolest planeeris, taotledes maksimaalset dokumentaalsust ja filmitud materjali dokumenteeritust, samuti filmides kasutamata jäänud materjalide maksimaalset säilimist.
Mõnel korral ei suutnud ta siiski lavastuslikule kiusatusele vastu panna - loomulikult ei olnud rehepeks 1977. aastal Saaremaal elav traditsioon ja Volga aasakesest laulvad ersamordva memmed ei kogunenud kunagi oma laulu esitamiseks maalilisse kasesallu puude vahele vilkuma. See oli aga lavastatud avameelse kohmakusega ja on seetõttu asjatundjale kergesti eristatavad tõelistest ajastudokumentidest.
Iga entsüklopeedilise teatmeteose kõige põhilisemaks puuduseks on selle vananemine. «Veelinnurahva» kaartidel esitatud soome-ugri keelkonna arenguajastud koos dateeringutega pärinesid toona kümmekonna aasta vanusest Toivo Vuorela raamatust «Suomensukuiset kansat».
See skeem oli oma lihtsuses küll atraktiivne, kuid juba filmi linale tuleku ajaks aegunud. Samavõrra oli «Linnutee tuulte» valmimise ajaks aegunud seisukoht soomeugrilaste saabumisest idast Läänemere ranniku indoeuroopa substraatrahvaga asustatud aladele.
«Linnutee tuuled» olid kohati ka oma ajast ees: setude käsitlemine mitte eestlaste etnograafilise grupi, vaid iseseisva rahvana tuli laiemalt kõne alla alles paarkümmend aastat hiljem.
Aado Lintrop on kirjutanud, kuidas «Linnutee tuuled» ja Lennart Meri isiksus mõjutasid teda pöörduma süvenenult soomeugri rahvaste uurimise poole. Millist mõju avaldas see teie tulevikule?
Tegelikult lootsin sellest palju suuremat mõju. Ungaris käisin taotlemas toetust uue filmi tegemiseks mansi šamanistlikust kultuurist. See toetus Ungari Teaduste Akadeemia poolt 1977. aasta sügiseks ka tuli, kuid Lennart ei olnud toona koostööst sotsialismimaaga huvitatud. Mingeid ähmaseid lootusi andis ta mulle ka seoses National Geographic Society'ga koostöös plaanitava filmiga ühepuupaadist, mis paraku jäigi teostumatuks unistuseks.
Heno Sarv
Toonane Tartu ülikooli geograafiatudeng Heno Sarv (55) tegutses «Linnutee tuulte» juures etnograafiatoimetajana - režissööri assistendi kohustes
Hiljem töötas Sarv Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu ülikooli geograafia instituudi teadurina. 2002. aastal kaitses inimgeograafina filosoofiadoktori kraadi
Sarv on tegutsenud folklooriansamblis Hellero ja setu meestekooris Liinatsuraq ning osalenud Jaan Toominga kuulsas lavastuses «Veli Joonatan»
Lennart Meri filmid taastatuna DVD-l
«Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia» - sellist pealkirja kannab DVD-plaat, mis peaks müügile jõudma lähipäevil. See sisaldab viit dokumentaalfilmi, mille Meri režissöörina tegi ja mis taastati spetsiaalselt tema 80. sünniaastapäevaks projketi Eesti film 100 raames.
«Veelinnurahvas» (1972)
«Linnutee tuuled» (1978)
«Kaleva hääled» (1986)
«Toorumi pojad» (1990)
«Šamaan» (1997)
DVD-l on inglise, vene, soome ja eesti keeleversioon.
«Linnutee tuuled» taasesilinastub täna kell 17.30 Tallinna kinos Sõprus