Sergei Metlev: täisealise valik

Sergei Metlev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Сергей Метлев.
Сергей Метлев. Foto: Peeter Langovits

Selle aasta augustis saab Eesti uut iseseisvusaega kaheksateist aastat. Meie riik saab lõpuks nii-öelda täisealiseks, nagu ka need, kes sündisid esimesel iseseisvusaastal. Peale on kasvanud uus põlvkond venekeelseid noori, keda ei vaeva enam mineviku sügavad haavad ja kes on saanud oma hariduse iseseisval demokraatlikul maal, mis viimastel aastatel on suutnud end kindlustada rahvusvahelisel areenil ning teinud märkimisväärse arenguhüppe.


Siiski näen Eesti venekeelseid noori vaadates mõnigi kord vanema põlvkonna peegeldust. Selgub, et riigikorra muutus, venekeelse hariduse reform ja veel paljud meie ühiskonnas toimunud muutused põrkavad vastu iganenud väärtusi ja seisukohti, mis segavad venekeelsetel noortel tundmast end Eesti ühiskonna lahutamatu osana.

Möödunud aastal avaldas Eesti Avatud Ühiskonna Instituut ulatusliku uurimuse, millest selgus venekeelse noorsoo eraldatus Eesti ühiskondlikust elust. Uurimuse andmeil seostab vaid 51 protsenti noortest (vanuses 15–29 eluaastat) oma tuleviku Eestiga. Ka kodakondsuse tähtsust märkisid kõigest pooled vastanutest.

Sotsioloogid olid sellega toona rahul, kuid mina ei leia neis arvudes midagi rõõmustavat. Sisuliselt kaotame poole venekeelsetest noortest. Tuhanded osavad käed ja lootustandvad mõistused, mis võiksid töötada ja peaksidki töötama oma kodumaa hüvanguks. Mitte koristama Londoni hotellitubasid või rassima lähinaabrite ehitustel.

Venekeelseid noori Eestis hoides võime viie kuni kümne aasta pärast heita pilgu enda ümber ja öelda, et elame rahuldavas paljurahvuselises ühiskonnas, mille alustaladeks on demokraatlikud vabadused ja õigusriik.

Edasist eluteed valides peab vene kooli lõpetaja olema kindel, et talle on kodumaal loodud kõik võimalused õpingute jätkamiseks. Kõrgharidus, meie riigis ja eesti keeles, peab olema kõigile kättesaadav. Sealjuures ei tohi unustada, et eriti oluline on gümnaasiumi roll, sest just seal tuleb õpilane ette valmistada ülikooli astumiseks.

Pärast kõigile teadaolevaid 2007. aasta sündmusi ehk aprillirahutusi käivitati peaaegu üheaegselt keelereform gümnaasiumides ning aktiveerusid mitmelaadsed «rahvaliikumised», mis sõnades võitlevad vene keele ja kultuuri säilimise eest Eestis. Samas eitavad nad täielikult riigikeele valdamise vajadust, kuigi just see on tingimus, ilma milleta ei saa loota edule Eesti ühiskonnas.

Niisuguste liikumiste ideoloogia taandub põhimõtteliselt nõudele tagada kõigile Eesti venekeelsetele elanikele elamistingimused, ent samas peetakse eesti keele valdamist ja kultuuri tundmist üleliigseks ja ebavajalikuks.

Kinnitatakse, et integratsioonipoliitika maski all käib meie maal venekeelse vähemuse sunniviisiline assimileerimine eestikeelsesse enamusse. Mida siis peetakse silmas sunniviisilise assimileerimise all? Kas venekeelse hariduse reformi või ehk töölistele ja teenistujatele kehtestatud keelenõudeid?

Venekeelse hariduse kvaliteet ei ole just kõige parem. Paraku ei kipu noored pedagoogid kooli ja kui nad sinna ka lähevad, eelistavad nad vene koolidele pigem eesti koole. Vene koolide õpilaste arv väheneb järjepidevalt ning põhjus ei seisne mitte ainult demograafias, vaid ka paljude vene keelt kõnelevate lapsevanemate teadlikus eesti koolide eelistamises.

Lisame siia nii õpilaste kui ka õpetajate raskused riigikeele selgeksõppimisel ning meie silme ette kerkib pilt, milles muudatuste edasilükkamine koolides toob paratamatult kaasa venekeelsete koolide hariduskvaliteedi alanemise. Seda suundumust võib täheldada, kui võrrelda näiteks riigieksamite tulemusi eesti ja vene õppekeelega koolides.

Riigikeele oskamise nõue on igati põhjendatud. Eesti keele kuulutas riigikeeleks juba ENSV Ülemnõukogu 1989. aastal. Rahvas kinnitas selle 1992. aastal üldrahvalikul referendumil, mil 70 protsenti pooldas põhiseaduse vastuvõtmist. Seitseteist aastat hiljem ei ole enam mingit mõtet rääkida, et praegu püütakse kedagi ootamatute nõuetega nurka suruda.

Ümbritseva maailma taju ja enda identiteet kujuneb massimeedia kui teabeallika aktiivsel mõjul. Eestis kasutab enamik venekeelsest elanikkonnast, vähemalt noortest neid teabeallikaid, mida pakub meie idanaaber. Paraku puudub meie maal kvaliteetne kakskeelne telekanal, mis oleks suunatud mitte-eestlastele.

Üksikute eranditega on venekeelse trükiajakirjanduse olukord masendav. Paljudes trükistes puudub üldse igasugune objektiivsus ja kaalukus – selleks ei ole vaja näiteid kuigi pikalt otsida. Üks odavamaid ja levinumaid venekeelseid ajalehti saab raha Jüri Vilmsi fondilt, mis omakorda allub otseselt ühele erakonnale. Millisest ajakirjanduslikust eetikast või objektiivsusest saakski sellise ajalehe puhul kõnelda?

Seepärast ei langeta venekeelsed elanikud oma valikut kohaliku massimeedia kasuks, vaid toetuvad täielikult välismaisele. Me kõik nägime 2007. aasta aprillis, kui «objektiivne ja erapooletu» võib olla Vene ajakirjandus, mis pingutas kogu jõust, et destabiliseerida kriitilisel hetkel olukorda Eestis. Kogenematuse ja oskamatuse tõttu eristada tõde valest ahmivad noored endasse peaaegu igasugust teavet, kahtlustamatagi, et neid võidakse lihtsalt ära kasutada.

Eesti iseseisvuse taastamise koidikul sündinud venekeelsete «vabaduse laste» põlvkonna kaotamine võib tähendada, et lastakse käest võimalus luua täisväärtuslik multikultuurne ühiskond. Millisena tahame näha meie venekeelse diasporaa noori liikmeid? Kas me tahame, et nad tunneksid end mugavalt oma kodumaal, oskaksid riigikeelt ning sooviksid töötada ja hiljem oma lapsi üles kasvatada Eestis? Või on ühiskond tõesti valmis jätma oma noored demokraatia- ja riigivastaste ideede ja meelsuse meelevalda?

Minu meelest on kindlasti parem esimene variant ja just selle teostamise nimel tasub teha pingutusi. See ei sõltu ainult riigiaparaadist, vaid ka meist igaühest. Tasub meelde tuletada, et meid pole siin maal just väga palju. Ja nagu ütles president Lennart Meri: «Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles