Möödunud reedel kohtasin juhuslikult Helsingis kahte Venemaalt pärit naiskolleegi-ajakirjanikku, kes, ise ähmi täis, seletasid mulle, et kogu Vene meedia on ujutatud üle Helsingi ülikooli dotsendi Bäckmani kuulutusest, kuidas «Eesti natsid» planeerivad Vene-vastast üritust.
Küsimuse all oli küüditamise 60. aastapäevale pühendatud artiklikogumiku «Kõige taga oli hirm» avaldamine ja sellega seotud seminar. Naisajakirjanikud lubasid mind avalikult kaitsta ja öelda kõigile, et Imbi Paju, keda nad hästi tunnevad, räägib stalinismi kuritegudest.
Samal õhtul helistas mulle demokraatliku noorteühenduse juht, juuratudeng Jevgeni Krištafovitš ja teatas, et nad tulevad ühenduse liikmetega esmaspäeval Helsingisse, et minu ja Sofi Oksaneni eest vajaduse korral välja astuda. Kaasa oli lubanud tulla ka Sergei Metlev Tallinna Mustamäe reaalgümnaasiumist, kes pälvis hiljuti Eesti ühiskonna tähelepanu sellega, et kritiseeris Venemaa suursaadiku põhjendamatut kriitikat Eesti keelepoliitika suhtes.
Möödunud kevadel korraldas Jevgeni koos organisatsioonikaaslastega ja Avatud Eesti Fondiga Tallinnas tuntud vene dissidendi, Londonis elava kirjaniku Vladimir Bukovski esinemise. Ja just sel seminaril leppisime tänu Jevgeni kaasabile Bukovskiga kokku, et ta hakkab meie kogumiku «Kõige taga oli hirm» kaasautoriks. Tema abiga lootsime seletada soome lugejale lahti Gulagi olemuse sisu ja Nõukogude õigussüsteemi inimsusevastase tegevuse.
Valgevene taustaga eestivenelane Jevgeni on juba aastaid koos oma mõttekaaslastega uurinud Eesti ajalugu ja teab, et kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, siis Nõukogude okupatsioonivõimud süüdistasid ja karistasid Eesti venelasi «mitteproletaarse» tausta ja «kontrrevolutsioonilise tegevuse» pärast. Nende läänemeelsuses nähti Nõukogude Venemaa reetmist.
Totalitaarse süsteemi esindajad kuulutasid 1940–41, et Eesti venelaste karistamist olevat senini takistanud vaid riigipiir, ja nii hakkasid Venemaalt tulnud nõukogulased meie vähemusrahvust venelasi arreteerima, karistama ja hävitama. Nõukogulaste lootus oli hävitada selle Eestis elava rahvusgrupi mälu ja kogemus meie kultuuriruumis. Viha nende vastu, kes seda kadunud lugu taastada püüab, põleb veel neis, kes on võtnud endale sovetliku identiteedi, olgu nad pärit siis Eestist, Venemaalt või Soomest.
Jevgeni oligi esmapäeval kohal ja ma nägin keset saginat, kuidas ta Soome avalik-õiguslikule telekanalile intervjuud andis.
Pühapäeva õhtul hakkas ringi liikuma Soome äärmuslastest antifašistide pressiteade, et dotsent Johan Bäckman on pöördunud Simon Wiesenthali keskuse juhataja Efraim Zuroffi poole.
Bäckmani pressiteates seisis, et Zuroff ütleb oma spetsiaalselt koostatud avalduses: «Teated Eestist, mis puudutavad uue raamatu koostamist, milles eitatakse Eesti osalust juutide massimõrvas (mida ma pole veel isiklikult lugenud ja mille tõlget ma ootan), annavad rahvusvahelisele üldsusele põhjust tõsiseks mureks.»
Minu Eesti taustaga juudi sõpradest intellektuaalid muutusid selle laimuteate peale tõsiseks. Sel murelikul hetkel saabus e-kiri Eesti juudi muuseumi loojalt ja juhatajalt Mark Rõbakilt, kellele Efraim Zuroff oli helistanud. Zuroffi kõne põhjuseks oli olnud Johan Bäckmani telefonikõne härra Zuroffile, kus ta oli teatanud meie üritusest Helsingis ja «antisemiitlikust raamatust». Mark Rõbak kirjutas e-kirjas, et oli Efraim Zuroffile seletanud, kes on Imbi Paju ja kes on Bäckman. «Nüüd ta teab, kes Bäckman on, ja edaspidi ei kontakteeru temaga,» kinnitas Mark kirjas.
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Ma tahan neid solidaarsuse ja õlatunde episoode oma kaasmaalastega tänutundes jagada. Selline käitumismall devalveerus 50 okupatsiooniaasta käigus kõige enam ja päriselt pole me seda senini tagasi saanud.
Eelarvamuste loomisel inimeste ja rahvuste vahel oli oma koht valedel ja võltsingutel. Nende tähtsusest inimeste mõjutamisel kirjutas 1966. aastal ilmunud ajakiri Eesti Kommunist nr 9 järgmiselt: «Pärast teatud arvu kordamisi hakkab propaganda ohver kaotama võimet teha vahet sellel, mida talle sisendatakse, ja omaenda kogemustel, s.o ta hakkab uskuma müüte.
Propagandistliku masseerimise järgmisel etapil etendab kordamine juba pähetuubitavate müütide kinnitaja osa, muudab need eelarvamusteks. Eelarvamustest on aga juba raske vabaneda. Isegi siis, kui need satuvad ilmsesse vastuollu faktidega, heidetakse pigem kõrvale faktid kui loobutakse eelarvamustest. Tunded, mida seejuures spetsiaalselt sisendatakse ja moonutatakse, võtavad võimust mõistuse üle.»
Kui Punaarmee Eesti 1944. aastal uuesti okupeeris, töötati Eesti jaoks välja uus ajalugu, aastatel 1918–40 eksisteerinud Eesti vabariigist hakati rääkima kui fašistlikust riigist. Nõukogude uuskeel polnud väike veatu tegija, vaid alustas sõda mälu ja väärtuste vastu, mis olid eksisteerinud iseseisvas Eestis. Sõnade abil loodi abstraktseid mõisteid, nagu näiteks «Hitleri-meelne Eesti». Sõnade ülesanne oli juhtida vastuvõtja mõtted kindlaks määratud suunas. Sõnad pidid täitma uue totalitaarse riigi ülesandeid.
Paljud inimesed paindusid, kuhu keel neid painutas. Nõukogude väärtusmaailmas võis oma eesmärkide saavutamiseks kasutada igasugu meetodeid, seal polnud kohta moraalil, mis oli lääne väärtusmaailma aluseks.
Just see solidaarsuse kogemus, mida ma seoses raamatuga «Kõige taga oli hirm» oma rahvuskaaslastelt ja Eesti vähemustelt sain, on kogu selles pingelises sündmuste jadas, mis raamatu presentatsiooniga kaasnes, oluline väärtus.
Me tundsime sellest solidaarsust rõõmu – kõik, kes selle küüditamise aastapäeva ürituse juures tegevad olid. See väärib kinnistamist meie teadvuses, sest see on üks meie ühise kodu alustaladest ja annab lootust sügavamale õlatundele meie vahel, ükskõik mis rahvusest me siin Eestis siis ka poleks.